Siin see on... / Here it is...

http://www.arcticreturntour.com

http://www.facebook.com/pages/Arctic-Return-Adventure-Tour/181519728572777


Rännak algab aprillis 2012
The journey begins April 2012

Vihje / The hint

Uus seiklus tulekul! - peatselt rohkem infot...


The new adventure on the horizon! - more information is coming soon...

Mõnusaid ja rahulikke jõulupühi! / Merry Christmas!

Antarktika mõõde / Scale of Antarctica

Lõputud avatud alad, avarad horisondid ja puhas õhk võimaldab Antarktikas näha pinnavorme kümnete ja vahel isegi sadade kilomeetrite taha. Vaevalt saad sa siis aimu nende elementide suurusest. Siiski, kui kord jõuad nendeni, mõistad vägagi hästi, kui tilluke olevus on üks inimolend. Antarktika mõõde asetab su tagasi oma õigesse konteksti.

Püüa kujutleda väikest tuule kantud lumevaalu ümber maapinnal lebava kivi (midagi, mida igal talvel võid märgata), ja siis ürita kujutleda sarnast vaalu ümber 200 meetri kõrguse kaljumüraka, mis keset liustikku jääst välja ulatub (sellised kaljud kannavad nimetust nunatak, tuleneb Inuiidi sõnast nunataq). See on kui hiiglaslik velodroom.

Vast open areas, panoramic horizons and clear air make it possible to see landforms from tens or sometimes even hundreds of kilometers away. You hardly get an idea about the size of the element. Yet, when you once get there, you get a good sense of how tiny creature you, human being, are. Scale of Antarctica puts you back in the right context.
Try to imagine small snow drift around the rock on the surface (something you could notice every winter), but then try to imagine similar drift around the 200 meters high rock, what stands out in the middle of the ice (these rock are called nunatak, comes from Inuit word nunataq). This is like a huge velodrome!


Sisenedes velodroomile, Antarktika 2011 / Entering in the velodrome, Antarctica 2011

Palju õnne! – Lõunapoolus 100 / Happy birthday! – South Pole 100

“Keskpäevane vaatlus 13. detsembril andis 89° 37´ lõunalaiust. Arvutuste järgi 89° 38,5´ ll. Me peatusime pärastlõunal, peale kaheksa miili läbimist, ja vastavalt arvestustele püstitasime laagri lõunalaiusel 89° 45´.

Ilm hommikupoolikul oli olnud nii hea nagu ta seda varasemaltki oli; pärastlõunal tuli kagust mõningast kuiva hooglund. Sel ööl oli telgis nagu mõne suure festivali eelõhtul. Võis tunda, kuidas suursündmus oli lähedal. Meie lipp oli jälle välja võetud ja tõmmatud neile samale kahele suusakepile, nagu varasemaltki. Seejärel rulliti ta kokku ja pandi kõrvale, et oleks valmis väljavõtmiseks, kui aeg selleks käes. Ma olin öö jooksul korduvalt üleval ja tundsin sama tunnet, mida mäletasin end tundvat väikese poisina jõuluõhtu eelõhtul – suur ootus selle ees, mis varsti pidi juhtuma. Muus osas,  arvan, et magasime sama hästi nagu mistahes eelneval ööl.

14. detsembri hommikul oli ilm üks parimaid, nagu oleks see just olnud tellitud poolusele saabumise jaoks. Ma pole küll täiesti kindel, kuid usun, et me lõpetasime oma hommikusöögi tunduvalt kiiremini kui tavaliselt ja lahkusime telgist varem, samas pean ma tunnistama, et me tegime seda alati mõistliku kiirusega. We läksime oma tavapärases järjestuses – eeskäija, Hanssen, Wisting, Bjaaland, ja teise vahetuse eeskäija. Lõunaks olime vastavalt oletustele (pime navigatsioon) jõudnud 89° 53´, ja seadsime end valmis läbimaks ülejäänut ühe etapiga. Kell 10 hommikul oli kagust kerge briis esile kerkinud ja tõi pilved taevasse, nii et me ei saanud keskpäevast mõõtmist teostada; kuid pilved ei olnud tihedad ja aeg ajalt saime läbi nende päikest näha. Edasiliikumine tol päeval oli üsna erinev sellest, mis ta oli olnud varem; mõnikord libises suusk hästi edasi, aga teinekord oli minek üsna kehv. Mehaaniliselt oli meie edasiliikumine tol päeval sarnane varasemale; palju ei räägitud, kuid see eest kasutati silmi rohkem. Nägemaks mõned tollid kaugemale, kasvas Hansseni kael kaks korda sama pikaks kui see oli olnud enne seda ettevõtmist. Enne kui me startisime, olin ma palunud tal püüda maksimaalselt uurida eespool olevat, ja seda ta tegigi kõigest hingest. Aga, kui väga ta ka ei püüdnud, ei suutnud ta eristada midagi peale meie ees laiuva lõputu tasase välja. Koerad olid minetanud oma haistmismeele ja näisid olevat kaotanud huvi maakera telje ümber asetsevate alade suhtes.

Kell kolm pärastlõunal kõlas juhtidelt ühine “seis!”. Nad olid hoolikalt uurinud oma kelgu distantsi lugejaid ja nad kõik näitasid distantsi täitumist – meie arvestuste järgi poolust. Eesmärk oli saavutatud, rännak lõppenud. Ma ei saa öelda – kuigi tean, et see kõlaks palju efektsemalt – et minu elu sihtmärk oli saavutatud. See oleks liigagi häbitult romantiline. Pidin olema pigem aus ja tunnistama otse, et pole kunagi tundnud ühtki meest, kes oma püüdluste eesmärgist oleks olnud asetatud nii diametraalselt erinevasse kohta, kui mina tol hetkel olin. Põhjapooluse alad – no jah, Põhjapoolus ise – oli võlunud mind lapsepõlvest saati, ja siin ma nüüd olin, Lõunapoolusel. Kas võib midagi veel rohkem peapealepööratut ette kujutada?

Meie arvestused näitasid nüüd, et oleme poolusel. Muidugi mõista sai igaüks meist aru, et me ei seisnud absoluutses punktis; meie käsutuses olnud aja ja instrumentidega olnuks võimatu tuvastada seda kindlat punkti. Siiski olime me nii lähedal, et need mõned miilid, mis meid arvatavasti sellest lahutasid, ei omanud vähimatki tähtsust. Meie kavatsus oli teha 12,5 miili (20 kilomeetrise) raadiusega ring ümber laagripaiga ja rahulduda sellega. Pärast seda, kui olime peatunud, kogunesime ja õnnitlesime üksteist. Saavutatu põhjal olid meil head põhjused vastastikusteks austusavaldusteks, ja ma arvan, et see tunne avaldus neis kindlates ja jõulistes käepigistustes, mida vahetati. Pärast seda jätkasime suurima ja kõige pidulikuma sündmusega – meie lipu heiskamisega. Uhkus ja heldimus säras viielt silmapaarilt, mis ainiti lipu poole vaatasid, kui see järsu raksatusega lahti rullus ja pooluse kohal lehvima lõi.”

Roald Amundsen

“Lõunapoolus”

“The noon observation on the 13th gave 89° 37´ S. Reckoning 89° 38,5´ S. We halted in the afternoon, after going eight geographical miles, and camped in 89° 45´, according to reckoning.

The weather during the forenoon had been just as fine as before; in the afternoon we had some snowshowers from the south-east. It was like the eve of some great festival that night in the tent. One could feel that a great event was at hand. Our flag was taken out again and lashed to the same two ski-sticks as before. Then it was rolled up and laid aside, to be ready when the time came. I was awake several times during the night, and had the same feeling that I can remember as a little boy on the night before Christmas Eve – an intense expectation of what was going to happen. Otherwise I think we slept just as well that night as any other.

On the morning of December 14 the weather was of the finest, just as if it had been made for arriving at the Pole. I am not quite sure, but I believe we despatched our breakfast rather more quickly than usual and were out of the tent sooner, though I must admit that we always accomplished this with all reasonable haste. We went in the usual order – the forerunner, Hanssen, Wisting, Bjaaland, and the reserve forerunner. By noon we had reached 89° 53´ by dead reckoning, and made ready to take the rest in one stage. At 10 a.m. a light breeze had sprung up from the south-east, and it had clouded over, so that we got no noon altitude; but the clouds were not thick, and from time to time we had a glimpse of the sun through them. The going on that day was rather different from what it had been; sometimes the ski went over it well, but at others it was pretty bad. We advanced that day in the same mechanical way as before; not much was said, but eyes were used all the more. Hanssen’s neck grew twice as long as before in his endeavour to see a few inches farther. I had asked him before we started to spy out ahead for all he was worth, and he did so with a vengeance. But, however keenly he stared, he could not descry anything but the endless flat plain ahead of us. The dogs had dropped their scenting, and appeared to have lost their interest in the regions about the earth’s axis.

At three in the afternoon a simultaneous “Halt!” rang out from the drivers. They had carefully examined their sledge-meters, and they all showed the full distance – our Pole by reckoning. The goal was reached, the journey ended. I cannot say – though I know it would sound much more effective – that the object of my life was attained. That would be romancing rather too barefacedly. I had better be honest and admit straight out that I have never known any man to be placed in such a diametrically opposite position to the goal of his desires as I was at the moment. The regions around the North Pole – well, yes, the North Pole itself – had attracted me from childhood, and here I was at the South Pole. Can anything more topsyturvy be imagined?

We reckoned now that we were at the Pole. Of course, every one of us knew that we were not standing on the absolute spot; it would be an impossibility with the time and the instruments at our disposal to ascertain that exact spot. But we were so near it that the few miles which possibly separated us from it could not be of the slightest importance. It was our intention to make a circle round this camp, with a radius of twelve and half miles (20 kilometers), and to be satisfied with that. After we had halted we collected and congratulated each other. We had good grounds for mutual respect in what had been achieved, and I think that was just the feeling that was expressed in the firm and powerful grasps of the fist that were exchanged. After this we proceeded to the greatest and most solemn act of the whole journey – the planting of our flag. Pride and affection shone in the five pairs of eyes that gazed upon the flag, as it unfurled itslef with a sharp crack, and waved over the Pole.”

Roald Amundsen

“The South Pole”

Tervitan teid kõiki, kes te “seiklusvaimu” oma südames kannate!

For those who keep “spirit of the adventure” in their hearts, I salute you!

Riiser-Larsen’i šelfiliustik Kuninganna Maudi maal Antarktikas, detsember 2010 / Riiser-Larsen Ice Shelf on Queen Maud Land in Antarctica, December 2010

Üksindus / Solitude

Teravmägede põhjapõder (Rangifer tarandus platyrhynchus) elab rasket elu. Neile antud suvine aeg rasvakihi kasvatamiseks on suhteliselt lühike võrreldes pika talvise perioodiga, mis varutu najal üle tuleb elada. Nad peavad näitama üles suuremat sitkust kui nende vennad lõunapoolsematel aladel. Paksu lumekihti, kuid veelgi hullem – jäätunud maapinda, on väga raske ja energiakulukas läbistada. See vaev saab tasutud nigela taimestikuga. Karmidel talvedel ei pea paljud neist järgmise kevadeni vastu. Igatahes annavad põhjapõdrad parima, et leida mingit söögipoolist ka talvel. Seetõttu võib neid sageli kohata kõrgemal mägedes – järskudel nõlvadel, mäeharjadel, platoodel või isegi tipus – neil tuule poolt puhutud aladel, kus vähem lund. Siinse põhjapõdra kaalu erinevus kevade ja sügise vahel võib olla isegi kuni 30 kilogrammi! Lühikesed jalad ja paks talvine karvkate hoiavad soojakadu minimaalsena, vähendades seeläbi ka energiatarvet.

Svalbard reindeer (Rangifer tarandus platyrhynchus) has a hard life. The summer, when they could thicken fat layer underneath of their skin, is relatively short. Same time the winter season, what needs to be survived - so long. They need to be tougher than their brothers further south. Thick snow layer, but what even worse - heavy icing on the ground, is hard to penetrate and takes lot of energy. High price is paid off with a poor vegetation. In extreme winters many of them won’t make it to the next spring. Anyway, they give their best to find something also in winter and therefore one can often meet them higher up in mountains - on steep slopes, ridges, plateaus or even peaks – on these windblown areas where there is less snow. Difference in their weight between spring and autumn can be as large as 30 kilograms! Short legs and thick winter coat keep heat loss minimal and reduces their energy demands.

Teravmägede põhjapõder, Spitsbergen 2010 / Svalbard reindeer, Spitsbergen 2010

“Hävitaja” ja tema vari / The “fighter” and its shadow

Jää-tormilind (Fulmarus glacialis) on võrratu lind. See, kuidas nad sirgete väljasirutatud tiibadega veepinna kohal liuglevad, on omaette vaatepilt. Parim seda jälgida on kas järsu kaldakalju peal või liikuva laeva tekil. Sa võid peaaegu et märgata nende tiibu vett puudutamas, kuid ometi kontrollivad nad täiuslikult seda imeväikest vahemaad, mis neid veel veepinnast lahutab. Nad ei vaja selleks isegi mitte siledat veepinda! Olen näinud neid samahästi seda harrastavat lainetes – või õigupoolest tuleks öelda laineharjade vahel, olles võimelised tegema kiireid suunamuutusi. Nad on tuulte ja tõusvate õhuvoolude kontrollimise tõelised meistrid. Seepärast nad mulle näivadki, kui pisikesed hävituslennukid ja ma üldse ei imestaks kui nonde sõjalennukite insenerid on võtnud aega veidi vaadelda neid linde lennul. Vähemasti ma soovitaks neil seda teha. Mis aga teeb need jässakad pääsud iseäranis naljakaks, on see püsiv veepiisk nende kämbulise noka otsal :)

Northern fulmar (Fulmarus glacialis) is a wonderful bird. The way how they glide over the sea just above the surface with straight wings out, is worth scene to watch. Best to watch it, would be on top of the coastal cliff or on the deck of  the moving ship. You could almost see their wings touching the water...yet, they control perfectly this small gap, what left between them and the water. And they don’t even need a flat surface for that, as I have seen them doing it very well in waves – or perhaps it’s right to say between the waves, being able to make fast directional changes. They are masters of controlling the wind and rising air. These birds really look to me as little fighters and I wouldn’t be surprised at all, if the engineers who design those military aircrafts, would have taken time to watch these birds on the fly. At least I would recommend them to do it. What really makes these stocky petrels funny, is this persistent water drop on the tip of their chunky bill :)

Jää-tormilind vee kohal, Teravmäed 2010 / Northern fulmar over the water surface, Svalbard 2010

Minu uus armastus / My new love

Kui ma juhtun olema väljaspool mobiilside levi, väljaspool interneti ühendust – ja ma pole parajasti kusagil Arktikas, siis...ilmselt leiate mind sealt...

Südamest tänud sulle Helene!

If  I might be out of the cellphone range, out of the internet connection - and I am not somewhere in the Arctic, then...you will find me there...

Thank you so much, Helene!

Kusagil Eestimaa kaunis kohas / Somewhere in the scenic place of Estonia

Veepinnal jooksja / The surface runner

Lunni ehk põhjalunni (Fratercula arctica) jaoks ei ole veest õhku tõusmine nõnda kiire ja sujuv kui mõne teise veelinnu puhul. Kuid see-eest püüab ta pilku oma värvikireva ja tugeva nokaga.

Lunn on keskmise suurusega alklane (pikkus 30cm ja kaal 300-600g). Vähem kui 1% kogu populatsioonist pesitseb Kõrg-Arktilises regioonis. Populatsioonisisene suuruse erinevus järgib lõuna-põhja suunalist gradienti terve levikuala ulatuses. Teravmägedel pesitsevad lunnid on suurimad. Enamik neist pesitseb Karusaarel, kuid mõned on leidnud kodupaiga ka Spitsbergeni saare lääne- ja põhjarannikul. Kokku on Teravmägedel teada umbes 50 kolooniat. Siinsed kolooniad on arvult ja pesitsus tiheduselt väiksemad kui need, mis lõunapool asuvad. Subarktilises regioonis pesitsevad lunnid arvukalt väikestes koobastes järsakute ülaserval. Sobiva pinnase puudumine ja igikelts ei võimalda analoogset pesitsusviisi harrastada Teravmägedel. Nii tuleb neil sarnaselt teiste alkidega leppida järsakute kaljunukkidega. Lunnid munevad vaid ühe muna ja mõlemad vanemad võtavad vahetustega osa selle haudumisest, mis kestab 40-50 päeva. Täiskasvanuks saanuna on lunnil head väljavaated jõuda 30 eluaastani või veelgi enam.

For the Atlantic puffin (Fratercula arctica) taking off from water is not so smooth. Yet, this bird certainly catch the eye due to its strong colorful beak.

The Atlantic puffin is a medium-sized alcid (length 30cm and weight 300-600g). Less than 1% of the population breeds in the high-arctic marine zone. There is a size difference that follows a gradient from south to north across their distribution. Puffins on Spitsbergen are the largest ones. Most birds breeds in Bjørnøya, but some are at home on the West and North Coast of Spitsbergen. A total of 50 colonies are known in Svalbard. Colonies are smaller and less dense than those further south. In the sub-Arctic, Puffins breed in large numbers in small caves on the top edge of steep cliffs. Lack of suitable soil and permafrost make this mostly impossible in Svalbard, so they have to breed on ledges of steep cliffs, as other auks. They only lay one egg, and both parents take shifts incubating for 40-50 days. Once fully grown, Puffin has a good chance to reach an age of 30 years or even more. 

Lunn hoovõtul, Teravmäed 2009 / Atlantic puffin taking off, Spitsbergen 2009

Väike muutus... / Little change...

...aga mitte veel püsiv.

...but not permanent yet. 

Haanja kõrgustik, november 2011 / Haanja uplands, November 2011

Puhas stiil / The pure style

Sõber Jarek (http://www.jarekj.com) oli kunagi laskesuusataja, nagu ma ise ja mitmed teisedki minu sõpradest. Kuigi meie päevil oli klassikaline tehnika laskesuusatamises juba unustatud, ei näi ometi see tõsiasi takistavat tal demonstreerimast vahelduvtõukelise tehnika täiuslikult pikka suusasammu. Sealjuures laskmata end isegi häirida matkasuuskadest ja neist mõnekümnest kilost, mida enese järel tuleb sikutada.

Friend Jarek used to be a biathlonist, like me, and several others among my friends. Though, the classic technique was already forgotten in biathlon on our days, this little fact seems not hold him back for demonstrating the perfect long step diagonal stride. Therewith without letting himself to be disturbed by back-country skies and these tens of kilos, what needs to be hauled.

Kusagil Billefjordi jääl, Teravmäed 2009 / Somewhere on the ice of Billefjord, Svalbard 2009

Sügise pikendus / The fall extension

Kui tundub, et kõik sügise värvid on kadunud, võib miskit olla siiski veel jäänud...see puu aga, mida otsima peaks, ei kannagi lehti, vaid pigem nagu okkaid. Kuigi tegemist on okaspuuga, on lehis (varasemalt tuntud ka kui lehtmänd) siiski heitlehine puu, langetades oma okkad sügisel. See juhtub küll enamasti pisut hiljem kui teistel heitlehistel liikidel ja seetõttu püüavadki lehised pilku just hilissügisel. Madal päiksevalgus paneb eriti kaunilt särama nende kuldkollased kroonid. Sedasi on lehis justkui väikeseks pikenduseks traditsioonilisele värvide aastaajale.

Lehisemetsad katavad ulatuslikke põhjaparasvöötme alasid Venemaal ja Kanadas. Ometi pole Eestis tema looduslik levila, mis aga ei tähenda, nagu teda siinmail leida ei võiks. Neid on kultiveeritud, ja mitte ainult parkides ning mõisa alleedel, vaid ka metsa puistutena. Tavalisim liik, keda seejures kohata, on Euroopa lehis (Larix decidua).

When seems like all the colors of the autumn have fallen now, there still might have something left...yet, the tree you should look for now, won’t have the leaves, but more like needles. Although a conifer, the larch (Larix) is a deciduous tree and loses its leaves in autumn. That happens bit later than other deciduous species do, and therefore larches particularly catch the eye in late autumn. Low sunlight nicely brings out their goldenrod crowns, making them as a small extension to the traditional season of colors.

Larch is covering the immense territories of boreal forests in Russia and Canada, but it’s not native in Estonia. That doesn’t mean like one would not find them here. They have been cultivated, not only parks and alleys of manors, but also as forest stands. The most common species is the European larch (Larix decidua).

Lehisepuistu kuldsed kroonid, Lõuna-Eesti November 2011 / Golden crowns of larch stand, South-Estonian November 2011

Tundmatusse / Into the unknown

Sõber Audun kadumas valge kardina embusse.

Raju ilma tuli suuskadel Gröönimaad ületades sageli ette. Iseäranis raske oli vastutuules liikuda. Siiski tuleb vahel ka sellist ilma trotsida. Polaarrändurid ütlevad, et iga torm on telgis kohutavam kui väljaspool seda...Nii et aja end püsti ja teele! See on oluline hoidmaks head vaimu ja keskendumaks eesmärgile. Seda me käesoleval pildil teemegi.

Friend Audun is getting lost into the embrace of the white curtain.

We met such a rough weather quite a many times, when crossing Greenland by skies. Particularly hard was push to upwind. But sometimes even then you need to defy weather like this. Polar adventurers are used to say, that every storm is worse inside of the tent, than outside...So what are you waiting, get yourself up and move! It’s important for keeping good spirit and focusing on goal. That’s exactly, what we are doing on this image.

“Nanseni jälgedes” – suuskadel üle Gröönimaa, 2008 / “In Nansen’s footsteps” – Greenland ski crossing, 2008

Kristallmägi / Crystalberg

Miinus kolmekümne kraadises vaikuses heidab loojuv päike oma viimase valguse läbi väikese jäämäe sinaka kristallakna.

In  the silence of minus thirty degrees Celsius, last light from the setting sun illuminates through the blue crystal window of the little iceberg.

Teravmäed Inglefieldbukta, talv 2008 / Svalbard Inglefieldbukta, winter 2008

Esimest oodates... / Waiting for the first...

Esimene lumi laseb end sel aastal oodata. Valgus, mida ta enesega toob, on nüüd vägagi tervitatud.

This year the first snow lets to wait itself. Light what it brings, is now very much welcome.

Lõuna-Eesti, sügis 2010 / Southern Estonia, autumn 2010

"Ebatüüpiline" november / "Untypical" November

Novembrit peetakse ilmselt üheks kõige ebafotogeenilisemaks kuuks, vähemasti kui lugeda tüüpilisi maastikufoto näpunäiteid. Rõhutada tuleb siinjuures sõna “tüüpiline”...ilm on enamasti sombune ja valgus kahvatu-hall, loodus on kaotanud oma kireva sügisese värvirüü ning esimene lumi pole veel maapinda katmas. See on ülemineku kuu, kus uus pole veel päral, kuid vana on juba lahkunud. Tundub, nagu teeks loodus oma viimast hingetõmmet, enne “valge vaikuse” saabumist. Kuid kas pole just ebatüüpilisuse puhul väljakutse suurem ja olukord seda kütkestavam?

Jalutasin sünges hilisõhtuses metsas...kui ühtäkki juba eemalt püüdis pilku väike värvide bukett, mis avastamisrõõmu kinkides silma särama pani. Hämariku sinakas valgus varjulises metsas võimendas looduse hääbuva kunstiteose värve veelgi.

Selliselt võib asju tõlgendada ka teises tähenduses. Mulle on ikka meeldinud mõelda, et õnne emotsioon peitub väikestes asjades, mitte külluses ja suursugususes. Ja neid väikeseid asju tuleb sul otsida! Küllap on see midagi, mida sa ei peakski tundma ega leidma iga päev – poleks ta ju siis enam õnnehetk, vaid järjekordne tüüpiline päev sinu elus.

Here, November is probably one of the most unphotogenic month of the year, when one counting typical landscape photography top tips. But exactly “typical” is the word...weather is mostly overcast with dull light, nature has lost its fall colors and ground hasn’t yet covered with the first snow. It’s a transfer month, where new hasn’t arrived, but old has already left. Feels like nature takes the last breath before the “white silence” comes. But, doesn't things get more challenging and fascinating when exactly untypical exists?

One late evening I walked in dark woods...when unexpectedly, from a distance already, one small bouquet of colors caught the eye and the joy of finding made them shine. Bluish ambient light of dusk in shady woods emphasised colors of this nature vanishing artwork even more.

Things like these could also be construed in other meaning. I have loved to think, that emotion of happiness is hidden in little things, not in grandiosity or abundance. And these little things - you must to look for them! Perhaps it is something you should not feel nor find every day – otherwise it simply wouldn’t be the moment of happiness, but another ordinary day in your life. 

Lõuna-Eesti metsad, november 2011 / South-Estonian woods, November 2011

Kaotatud sarved / The lost antlers

Põhjapõdralt...

From a Svalbard reindeer (Rangifer tarandus platyrhynchus)...

Diabas’ linnulaat, Teravmäed suvi 2009 / Diabas bird cliff, Spitsbergen summer 2009

Kahe masti kutse / Call of the two masts

Tara triivi ajal, merejääl liikudes, järgisime üht teatud tüüpi reeglit. Mis iganes kaugustesse ja suundadesse jalad meid laevast kandsid, oli üks kindel pidepunkt, mida meeles tuli pidada ja silmadel otsida lasta – need olid Tara kaks masti, mida oma nägemisulatuses hoidsime. Olles meile justkui majakaks, kutsusid nad tagasi “koju” – ainsasse varjupaika sel lõputul avarusel.

Küllap vist mingis tähenduses püsib kahe masti kutse alati nende hinges, kes selle laevaga kord lähemalt seotud on olnud.

During Tara drift, we were following one certain rule when moving on sea ice. Whatever distances and directions our feet were carrying us from the ship, there was one thing you had to keep in mind and let your eyes look for it – these were two masts of Tara, what we kept in our visual range. Like a lighthouse, they were calling us back “home” – the only shelter we had on this vast expanse.

Perhaps in some meaning the two masts call will always stay in those hearts, who once have been closely connected with this ship. 

Tara transpolaarne triiv 2007 / Tara transpolar drift 2007

Ustavad semud / Faithful fellows

Tiksi ja Zagrei, kaks kamraadi Siberist, olid ustavad meeskonnakaaslased kogu Tara triivi jooksul. Praeguseks on nad jätnud oma maise teekonna ja rändavad loodetavasti kusagil parematel jahimaadel. Olgu neil siis jalg kerge ja hingel arktilist avarust. Puhake rahus! Jääme teid mäletama vahvate semudena.

Tiksi and Zagrey, two comrades from Siberia, were faithful members of the crew during the entire drift of Tara. For now, they both have left Earthly journey and hopefully moved to better hunting grounds. Wish them light foot and expanse of arctic for their souls. Rest in peace! You will be remembered as the great fellows.

Tiksi (vasakul) ja Zagrei, Tara triiv 2007 / Tiksi (left) and Zagrey, Tara drift 2007

Koostöö / The collaboration

Kuigi koera peetakse inimese parimaks sõbraks ja sellel sõprusel on pikk ajalugu, ei pruugi see ometi tähendada, et need kaks alati ühel meelel oleksid. On hetki, kus nende arvamused võivad lahku minna ja koostöö mitte nii ladusalt sujuda - või vähemasti mitte nii sünkroonselt. Seda iseäranis juhul kui kokku saavad kaks kanget karakterit. Aga egas need pisinüansid siis veel sõpru lahuta:)

Minu siirad vabandused sõber Audunile, et ma jultunult kaamera taga kaadreid klõpsisin, selle asemel et talle appi rutata. Pealegi, oli see ju kõigest sulaveelomp;)

Despite the fact, that dog has been considered as a best friend of man, and this friendship has a long history, it still doesn’t have to mean that these two always have to see eye to eye on all things. There are moments, where their views can diverge and and collaboration just not works so smoothly - or at least not so synchronized. It can particularly happen, when there will meet two strong characters. But of course, none of these small nuances can separate good friends:)

My sincere apologies to friend Audun, that I cruelly kept shooting frames behind the camera, instead of running to help him. After all, it was just a melt pond;)

Tara ekspeditsioon, Põhja-Jäämeri 2007 / Tara expedition, Arctic Ocean 2007

“Võimatu ülesanne” / “Mission impossible”

Jää piigid ja kirkad, kühvlid ja kelgud...ning muidugi vana hea Buraan. Kaevamine ja vedamine, tõukamine ja raiumine, kühveldamine ja tasandamine – nii ehitatakse lennurada Põhja-Jäämere jääle. Teinekord võib see olla üsna tänamatu töö, sest loodus otsustab peagi teha oma mõningased korrektuurid, ja sul tuleb otsast peale hakata.

Kuidagi saime siiski maandatud ja õhku tõustud need plaanitud lennud – seda isegi sügisel, mis iseenesest on juba üsna hullumeelne, sest pärast suvist sulamist on Arktika merejää jõudnud oma miinimum seisuni.

Ice peaks and -axes, shovels and sledges...and of course good old Buran (snowmobile). Digging and pulling, pushing and breaking, shoveling and flattening – that’s how you build a skiway on the sea ice of the Arctic Ocean. This can be sometimes quite ungreatful job as nature decides to make some own corrections, and you have to start over.

Somehow it was managed to land and take off all the planned flights - even in autumn, what itself is quite a crazy, as after summer melt Arctic sea ice has reached to it’s minimum.

Järjekordset lennurada ehitades. Tara ekspeditsioon, Põhja-Jäämeri 2007 / Building another skiway. Tara expedition, Arctic Ocean 2007

Jäärüsi / Rubble ice

Polaaruurija, püüdes leida kadumaläinud teadusinstrumenti, otsib läbipääsu teda ümbritsevast rüsijää kaosest.

Researcher is observing his way through the chaotic jumble of ice fragments, while searching the lost scientific instrument.

Tara ekspeditsioon, Põhja-Jäämeri 2007 / Tara expedition, Arctic Ocean 2007

Lahing kiirgusmõõtjate pärast / Battle for the radiometer mast

Zagrey, suurepärane jääkaruvaht Siberist, demonstreeris veelkord, missugune kartmatu hing on temas. Ma olin Zagile väga tänulik selle ennastsalgava katse eest peletada too huviline instrumentidest eemale. Kiirgusmõõtjate masti uurisid jääkarud regulaarselt, näidates üles mitte just tervitatavat huvi selle instrumendi vastu. Tähelepanu oli sedavõrd suur, et ma olin sunnitud lõpuks ehitama ühe sarnase kuju ja harali kätega lumememme, et nende tähelepanu teadusinstrumendilt hajutada. Uskuge või mitte, aga see tõesti töötas:)

Neljandal pildil, kus karu sirutab välja nagu väravavaht, sai Zag siiski ka väikese haava oma tagajalale, kui üks küünis selle lõhki rebis. Tuli teha mõned õmblused. Habras jää sulaveelombil päästis ta elu!

Te ei usuks ilmselt, kui kiire liigutuse võib teha sadu kilosid kaaluv kere, kuniks ise seda näinud olete!

Zagrey, the Great polar bear guard from Siberia, demonstrated once more what a fearless spirit he has. I was very grateful to Zag for such a self-sacrificing attempt to scare that hobbyist away from instruments. Radiometer mast was regularly studied by bears, who showed up not very welcome interest in my instrument. So much attention was paid to this particular one, that it forced me to build one snowman with similar shape and open arms to dissipate their attention from scientific instrument. Believe or not that really worked:)

The fourth picture where bear stretches out as goal keeper actually ended up with a small wound on Zag’s hind leg as one claw tear it up. Some stitching was needed. Fragile ice cover on melt pond saved his life!
You wouldn’t believe how fast can move hundreds of kilos body, once you have seen it!

Tara ekspeditsioon, Põhja-Jäämeri 2007 / Tara expedition, Arctic Ocean 2007

Eriline laevakere / The special hull

Vaadates sellist pilti nagu käesolevas postituses, võib imestada ja küsida, kuidas...pole see laev purustatud tohutu surve poolt, mida tekitab Põhja-Jäämere paakjää liikumine. Saladus peitub unikaalses laevakeres. Traditsioonilise laevakere asemel on Tara tunduvalt ümarama ehitusega, ilma, et seal oleks ühtki teravat serva, mille taha jää võiks klammerduda. Isegi tüür on loodud nii, et seda saab laeva tõsta. Seega, selle asemel, et jää surve laeva purustaks, tõstab see hoopis aluse üles, kus ta jää peale “ujuma” jääb. 

Idee, ehitada laev, mis sellisele survele vastu paneks mitte oma tugevusega vaid pigem kujuga, pärineb polaaruurijalt Fridtjof Nansenilt. Frami näol konstrueeris selle laevameister Colin Archer.

Veelgi enam, tänu kaasaegsetele materjalidele nagu alumiinium, sai Tara tunduvalt kergem, kui seda Fram omal ajal oli. Seega lihtsam on jääl teda tõsta!

When looking picture like this, one would wonder and ask how...this vessel is not crushed by the huge pressure what Arctic Ocean pack ice movement creates. The secret is an unique hull. Instead of traditional shape of hull, Tara has more round one, without any sharp edge on which the ice could cling. Even rudder is designed to be retracted into the ship. So instead of being crushed by the pressure of ice, ship is pushed up and therefore “floats” on top of the ice.

The idea, to build a ship that could survive the pressure, not by pure strength, but because of the shape, originally comes from the polar explorer Fridtjof Nansen and was constructed by the shipwright Colin Archer, once when Fram was builted.

Even more, thanks for the modern materials like aluminium, Tara became much lighter than Fram was. So it’s easier for ice to lift her!

Tara paakjääs, Põhja-Jäämeri 2007 / Tara in pack ice, Arctic Ocean 2007

Hüppamise hooaeg / Leaping season

Suvi 2007 oli Arktikas erakordselt soe. Lume ja merejää sulamine oli intensiivne. See tõi kaasa sulamisperioodi lõpuks septembris rekordilise merejää miinimum ulatuse – madalaim väärtus, mis alates satelliitide seire algusest 1979 iialgi mõõdetud. Kui Arktika septembri merejää ulatuse keskmine väärtus arvestatuna perioodi 1979-2000 kohta oli 7,04 miljonit ruutkilomeetrit, siis 2007 oli see väärtus kõigest 4,28 miljonit ruutkilomeetrit.

Tara oli sel ajal seal, keset Põhja-Jäämerd, ja ma pean möönma, et oma igapäevast elu elades saime me seda mitmel viisil ka omal nahal tunda.

Täna me teame, et käesoleva aasta september on juba teisele kohale jõudnud! Eks näis, mis järelejäänud päevad toovad...

Summer 2007 in the Arctic was extraordinarily warm. Snow and sea ice melt were very intensive. This resulted with a record-breaking minimum sea ice extent at the end of the melt season in September – lowest value what ever been measured since satellite monitoring began in 1979. When average value of September sea ice extent from 1979 – 2000 was 7,04 million square kilometers, then 2007 this value was only 4,28 million square kilometers.

Tara was there, in the middle of the action and I have to admit that we really felt that in several ways as living our daily life.

Today we know, that September 2011 is already placed as second lowest value! We’ll see soon what remaining days will bring...

Audun ja Tiksi hüppel üle lahvanduse, Põhja-Jäämeri suvi 2007 / Audun and Tiksi leaping across the lead, Arctic Ocean summer 2007

Pärast esimest talve / After the first winter

Romantiline vaade Tarale keset jäiset tühjust, nähtuna õhust Kenn Borek Air’i DC3-T lennukilt aprillis 2007. Pärast seda kui laev oli edukalt üle elanud esimese talve Põhja-Jäämere paakjää haardes. Oli üsna omajagu kaevamistöid, et vabastada laeva kere lumest:) 


A romantic view on Tara in the middle of icy nowhere, as seen from air on board of Kenn Borek Air DC3-T aircraft in April 2007, after her successful first winter in grip of Arctic Ocean pack ice. Was quite a digging operation to get her hull out of snow:) 


Tara Põhja-Jäämere triiv, aprill 2007 / Tara Arctic drift, April 2007

Mastid jäätunud horisondil – nii see algas... / Masts at the frozen horizon – so it began...

Nendel päevadel, täpselt 5 aastat tagasi, algas 78. põhjalaiuselt, kusagil põhja pool Uus-Siberi saari, rekordilisena ajalukku läinud rännak üle Põhja-Jäämere. Tara, üks väga eriline kuunar, täitis oma missiooni peaaegu poolteist aastat hiljem, kui vabanes Frami väinas Arktika paakjää kütkest. Noil alguspäevadel septembris 2006 ei teadnud keegi, kuidas see kõik lõpeb. Ainult suur lootus eksisteeris ja palju ootusi oli pandud sellele omalaadsele laevale. Tara alustas oma triivi ligikaudu samast paigast, kus Nanseni Fram rohkem kui sajand tagasi, saades teiseks aluseks maailma ajaloos, kes on edukalt lõpetanud sellise transpolaarse jäätriivi. Mul oli õnne saada osa sellest suurest seiklusest. Kusagil endas ma tean, et mis iganes seiklusi elul mulle veel varuks on, jääb ometi see kõnealune hoidma oma erilist kohta südames.
Tara on alus, kes ühendanud väga paljusid inimesi üle maailma. Neid võib mingis mõttes kutsuda hellitavalt üheks suureks pereks.
Kui soovid rohkem teada Tara ja Frami ning nende saavutuste kohta, siis järgi linke:
http://arctic.taraexpeditions.org/
http://et.wikipedia.org/wiki/Fram
http://www.frammuseum.no/

Täna on Tara seilamas jäävabadel meredel ümber maakera, ja nagu juba tavaks, siis seegikord tehes seda teaduse, keskkonna ja inimeste hüvanguks. Jälgi retke kulgu siit: http://oceans.taraexpeditions.org/

On Põhja-Jäämere triivi alguse aastapäev ja mõnda aega nüüd postitan siin jäädvustusi sellelt unustamatult seikluselt. Olgu see väike tänuavaldus Tarale ja tema inimestele!


These days, 5 years ago, one remarkable, record breaking journey across the entire Arctic Ocean started from 78 North, somewhere north of the New Siberian Islands. Schooner Tara completed her mission after nearly one and half year later, when released from Arctic pack ice in Fram strait. On those days in September 2006 nobody really knew how it will end up, only great hope existed and many expectations were put on this extraordinary ship. Tara started her drift nearly the same place, where Nansen’s Fram more than century ago, becoming the second vessel in the world, who has been successfully accomplished such a transpolar drift. I was lucky to be part of this great adventure. Somewhere inside me I know, that whatever great adventures life has for me more, this particular one stands on it’s special place in my heart.
Tara is a ship, who has been connected many people around the world, which could in some sense call as a big family.
If you want to know more about Tara and Fram, and their achievements, please follow the links:
http://arctic.taraexpeditions.org/
http://en.wikipedia.org/wiki/Fram
http://www.frammuseum.no/

Today Tara is sailing around the globe on the ice free oceans, and like used to be, on behalf of science, environment and mankind. Get in touch: http://oceans.taraexpeditions.org/

It’s an anniversary of the beginning of Tara Arctic drift. For a while now I will be posting captures from this adventure. Let it be as a small tribute for Tara and her people!

Tara jäätriivi algus, september 2006 / The beginning of Tara ice drift, September 2006

Figure credits: sea ice map from University of Bremen, graphics EL jaanuar 2008

Mänguline teadus / Playful science

Kas pole te ehk mõnikord mõelnud, et kohati näib üsna kentsakas, mida teadlased välitööde käigus Emakest loodust uurides korda saadavad. Ega ei imestaks – on aegu, kus teen seda isegi:)

Merejää uurija soomlane Ilkka koos assisteeriva hiinlasest kolleegiga heidavad pikali, et uurida Põhja-Jäämere jääd katvat lumekihti. See on väga oluline mõistmaks ookean – jää/lumi – atmosfäär vastasmõju ja tagasiside mehhanisme, Põhja-Jäämere aluspinna soojus- ja energia bilanssi ja sealt juba kogu Arktika soojenemise küsimust.


Haven’t you thought sometimes, that it looks a pretty comic at times, what scientists are doing on field, in order to study Mother Nature. No wonder – there are times when I do it myself:)

Sea ice researcher Ilkka from Finland with assisting colleague from China are laying down to study snow pack, covering sea ice of the Arctic Ocean. It’s a very important part for understanding ocean-ice/snow-atmosphere interaction and feedback mechanisms, surface heat and energy balance of the Arctic Ocean and from there the whole Arctic warming issue.


Chinare ekspeditsioon Arktika keskossa, suvi 2010 / Chinare expedition to the Central Arctic, summer 2010

Zeppelini mägi / Zeppelin mountain

Ny-Ålesundi teadusjaamade asula kohal, mis üks maailma põhjapoolsemaid püsiasustusi (78,9° põhjalaiust), kõrgub Zeppelini mägi (554m). Mäetippu, kuhu viib köisraudtee, on rajatud atmosfääri uurimise observatoorium, kus peatähelepanu pööratud õhu keemilisele koostisele. See on üks sarnaste jaamade rahvusvahelisest võrgustikust (Global Atmospheric Watch network). Peamised operaatorid seal on NILU (Norwegian Institute for Air Research) ja Stockholmi ülikool. Siin jälgitakse nii kasvuhoonegaaside konsentratsioone, orgaanilist ja anorgaanilist saastet, raskemetallide konsentratsiooni, osooni ja palju muud iseäranis atmosfääri keemiaga seotut. Vaatlusprogramm on kaasatud mitmetesse rahvusvahelistesse projektidesse.

Mäe enda nimi viitab muidugi kuulsale õhulaevale (tsepeliin) Norge, mis 1926. aastal Amundseni, Nobile ja Ellsworthi eestvõttel oma edukat lendu üle põhjapooluse just siit asulast alustas.


Over the settlement of research stations in Ny-Ålesund, one of the world’s northermost settlements (78,9° N), towers Zeppelin mountain (554m). At the top of the mountain, which is accessed by cable car, is builted atmospheric research station, where main attention is provided to the air chemistry. This station is part of the international network of similar others (Global Atmospheric Watch network). Main operators in Zeppelin station are NILU (Norwegian Institute for Air Research) and University of Stockholm. Here is monitored greenhouse gases, organic and inorganic pollution, distribution of toxic pollutants like heavy metals, as well as ozone and many other consentrations/substances. The monitoring programme is engaged and active in several international projects.

Mountain name itself, indicates to famous airship (zeppelin) Norge, what in 1926 started here, in this settlement, for the successful flight over the North Pole, initiated by Amundsen, Nobile and Ellsworth.


Zeppelini mäe uurimisjaam kuuvalgel ööl, märts 2009 / Zeppelin mountain research station in moonlight night, March 2009

Koputus / The knock

Peatu hetkeks ja kuulata – kas kuuled? Tõmba üks tugev sõõm õhku – kas tajud lõhna? Miskit on nagu õhus – kas tunned! Sügis on kohal...ta koputab su aknale...


Stand still for moment and listen – can you hear it? Sniff deeply once – can you smell it? There’s something in the air – can you feel it! Fall is here...it knocks on your window...


Koduaken, sügis 2010 / Home window, fall 2010

Idarannik / East coast

Teravmägede idarannik, külm ja tuuline kant, on olnud mulle üheks lemmikpaigaks seal saarestikus.


East coast of Spitsbergen, cold and windy place, has been one of my favorite in this archipelago.


Lume- ja rüsijää vallid Storfjordis (Suur fjord), talv 2008 / Snowdrift and pressure ridges in Storfjorden (Great fjord), winter 2008

Randtiirudel on pojad / Arctic Terns have chicks

Kui palju aega kulus, et leida tiirupoeg pildilt üles;) Loodus on neid hea kamuflaažiga varustanud.

How much time you spent to find Tern chick from photograph;) Nature has given them perfect camouflage.


August on kuu, kui randtiiru (Sterna paradisaea) kolooniates käib aktiivne askeldamine. Pojad tuleb tugevaks toita ja ette valmistada peatselt algavaks pikaks rännakuks lõunapoolkerale. Pojad lahkuvad pesast paar päeva pärast koorumist. Sulestumine võtab aega umbes 3 nädalat. Selle aja jooksul püsivad nad koloonia piires, kus vanemad neid toidavad. Suur hulk mune ja poegi langeb polaarrebaste ja ännide saagiks. Möödujaile või kolooniasse sisenejaile saavad osaks agressiivsed ja halastamatud rünnakud, mis sihitakse häirija kõrgeimasse punkti. Sealjuures valdavad tiirud uskumatult kaunist lennu akrobaatikat. Nagu väikesed hävitajad, valvavad nad oma poegi, rünnates kartmatult iga sissetungijat. Randtiirud on nii head valvurid, et isegi mõned teised linnud kasutavad seda ära, rajades oma pesa tiirude koloonia lähedusse, saades sedasi kaitset röövlindude vastu.
Pärast oma esimest tutvust randtiirudega, ei saa ma öelda, et oleksin just meeldivat külalislahkust kogenud:) Need linnud võivad inimeste läheduses pesitsedes olla teinekord tõelised tüütused. Isegi süütutes situatsioonides, kus lihtsalt jalutad või sõidad rattal mööda teed, saad ootamatu rünnaku osaliseks või halvemal juhul ette teatamata noka laksaka otse lagipähe. Kuid mida enam ma süüvisin nende väikeste agressiivsete lindude tegemistesse, seda enam hakkasin neid imetlema. Nüüd võin öelda, et pean neid ühtedeks lemmikuteks lindude seas.
Visadus ja järjekindlus, mis randtiirule omane, on imetlusväärne ning inspireeriv. Nad lendavad maakera kuklapoolelt pika tee üles Arktikasse, et pesitseda ja järglasi anda – õnnestunult või siis mitte... Nautides igavest suve teeb see lind igal aastal ühe ümbermaailma reisi!... kattes selle käigus ca 40 000 kilomeetrit!... (kuid harv juhus pole isegi 80 000 kilomeetrit aastas) – imetlusväärne, kas pole! Teadaolevalt on tegemist pikima rändega, mida üks elusolend regulaarselt ette võtab.

Varsti valmistutakse taas lahkuma Antarktika suunas, tuult teile tiibadesse tiirud!


August is the month, when there is a lot of noise and movement in the Arctic tern (Sterna paradisaea) colonies. Chicks need to be feeded well to preapre for the long journey to the southern hemisphere. The chicks leave the nest couple days after hatching. Fledging takes about three weeks, when they stay inside of the ternery where parents are feeding them. Many eggs and chicks are lost to Arctic foxes and skuas. Those who passing colony or even worse entering into it, will be attacked agressively and mercilessly, aimed to the highest point of invader. They are mastery of unbelievable acrobatics. Like little fighters, terns are watching carefully their chicks, attacking fearlessly every intruder. Arctic terns are known so good guards, that other bird species seek protection by nesting in or close to Arctic tern colonies.
After my first contacts with Arctic terns, I cannot say that I met a pleasant hospitality:) Sometimes, when nesting close to human settlement, these birds really can be annoying. Even in very innocent situations, like walk or bike on road, you could be attacked unexpectedly, or even worse get a strike to the top of your scalp. But what more I had watched and studied these aggressive birds, that much I started to admire their character. Now I have to say, they are became one of my favorites, with no doubt!
Their enduringness and strenuousness are admirable and inspiring. They fly from the other end of the planet long way up to north to nest on their summer breeding sites – successfully or not... They enjoy a life of perpetual summer, making one circumnavigation of the globe every year!... travelling around 40 000 kilometers!... (in some examples, and it's not rare even 80 000km) – admirable, isn’t it! This is by far the longest regular migration by any known animal.

Soon they will leave towards Antarctica – have a great wind beneath your wings!


Randtiiru poeg süüa nurumas, Teravmäed 2009 / Arctic Tern chick asking for food, Svalbard 2009

Seemnete pelgupaik / Refuge for the seeds

Siia, Teravmägede mahajäetud söekaevanduskäiku mäeküljel, on rajatud Maailma seemnepank, mille eesmärgiks on tagada loodusliku mitmekesisuse püsimine ja olla valmis juhuks kui...miski siin planeedil peaks minema väga viltu...
Aidas on umbes pool miljonit seemnenäidist!

Kui asja vastu rohkem huvi, siis järgi linki!

Here, in an abandoned coal mine at Svalbard, is constructed Global Seed Vault, which has a mission to provide insurance for natural diversity of agricultural crops and to be ready for just in case if...something might go very wrong on this planet...

Vault contains ca half a million seed samples!

If interested more, then follow the link!

Maailma seemnepanga sissepääs Teravmägedel, 2010 märts / Entrance of the Global Seed Vault in Svalbard, March 2010

Udused hommikud / Misty mornings

August – uduste hommikute kuu – on alanud. Ööd jahenevad ja iga uue päeva koidik annab nüüd tunnistust sellest, et sügis pole enam kaugel.


August – the month of misty mornings – has begun. Nights are getting colder and every dawn of new day gives signs now, that fall is not far anymore.


Eestimaa rabamaastik hommikuudus, august 2011 / Estonian bog landscape in the morning mist, August 2011