“Keskpäevane vaatlus 13. detsembril andis 89° 37´ lõunalaiust. Arvutuste järgi 89° 38,5´ ll. Me peatusime pärastlõunal, peale kaheksa miili läbimist, ja vastavalt arvestustele püstitasime laagri lõunalaiusel 89° 45´.
Ilm hommikupoolikul oli olnud nii hea nagu ta seda varasemaltki oli; pärastlõunal tuli kagust mõningast kuiva hooglund. Sel ööl oli telgis nagu mõne suure festivali eelõhtul. Võis tunda, kuidas suursündmus oli lähedal. Meie lipp oli jälle välja võetud ja tõmmatud neile samale kahele suusakepile, nagu varasemaltki. Seejärel rulliti ta kokku ja pandi kõrvale, et oleks valmis väljavõtmiseks, kui aeg selleks käes. Ma olin öö jooksul korduvalt üleval ja tundsin sama tunnet, mida mäletasin end tundvat väikese poisina jõuluõhtu eelõhtul – suur ootus selle ees, mis varsti pidi juhtuma. Muus osas, arvan, et magasime sama hästi nagu mistahes eelneval ööl.
14. detsembri hommikul oli ilm üks parimaid, nagu oleks see just olnud tellitud poolusele saabumise jaoks. Ma pole küll täiesti kindel, kuid usun, et me lõpetasime oma hommikusöögi tunduvalt kiiremini kui tavaliselt ja lahkusime telgist varem, samas pean ma tunnistama, et me tegime seda alati mõistliku kiirusega. We läksime oma tavapärases järjestuses – eeskäija, Hanssen, Wisting, Bjaaland, ja teise vahetuse eeskäija. Lõunaks olime vastavalt oletustele (pime navigatsioon) jõudnud 89° 53´, ja seadsime end valmis läbimaks ülejäänut ühe etapiga. Kell 10 hommikul oli kagust kerge briis esile kerkinud ja tõi pilved taevasse, nii et me ei saanud keskpäevast mõõtmist teostada; kuid pilved ei olnud tihedad ja aeg ajalt saime läbi nende päikest näha. Edasiliikumine tol päeval oli üsna erinev sellest, mis ta oli olnud varem; mõnikord libises suusk hästi edasi, aga teinekord oli minek üsna kehv. Mehaaniliselt oli meie edasiliikumine tol päeval sarnane varasemale; palju ei räägitud, kuid see eest kasutati silmi rohkem. Nägemaks mõned tollid kaugemale, kasvas Hansseni kael kaks korda sama pikaks kui see oli olnud enne seda ettevõtmist. Enne kui me startisime, olin ma palunud tal püüda maksimaalselt uurida eespool olevat, ja seda ta tegigi kõigest hingest. Aga, kui väga ta ka ei püüdnud, ei suutnud ta eristada midagi peale meie ees laiuva lõputu tasase välja. Koerad olid minetanud oma haistmismeele ja näisid olevat kaotanud huvi maakera telje ümber asetsevate alade suhtes.
Kell kolm pärastlõunal kõlas juhtidelt ühine “seis!”. Nad olid hoolikalt uurinud oma kelgu distantsi lugejaid ja nad kõik näitasid distantsi täitumist – meie arvestuste järgi poolust. Eesmärk oli saavutatud, rännak lõppenud. Ma ei saa öelda – kuigi tean, et see kõlaks palju efektsemalt – et minu elu sihtmärk oli saavutatud. See oleks liigagi häbitult romantiline. Pidin olema pigem aus ja tunnistama otse, et pole kunagi tundnud ühtki meest, kes oma püüdluste eesmärgist oleks olnud asetatud nii diametraalselt erinevasse kohta, kui mina tol hetkel olin. Põhjapooluse alad – no jah, Põhjapoolus ise – oli võlunud mind lapsepõlvest saati, ja siin ma nüüd olin, Lõunapoolusel. Kas võib midagi veel rohkem peapealepööratut ette kujutada?
Meie arvestused näitasid nüüd, et oleme poolusel. Muidugi mõista sai igaüks meist aru, et me ei seisnud absoluutses punktis; meie käsutuses olnud aja ja instrumentidega olnuks võimatu tuvastada seda kindlat punkti. Siiski olime me nii lähedal, et need mõned miilid, mis meid arvatavasti sellest lahutasid, ei omanud vähimatki tähtsust. Meie kavatsus oli teha 12,5 miili (20 kilomeetrise) raadiusega ring ümber laagripaiga ja rahulduda sellega. Pärast seda, kui olime peatunud, kogunesime ja õnnitlesime üksteist. Saavutatu põhjal olid meil head põhjused vastastikusteks austusavaldusteks, ja ma arvan, et see tunne avaldus neis kindlates ja jõulistes käepigistustes, mida vahetati. Pärast seda jätkasime suurima ja kõige pidulikuma sündmusega – meie lipu heiskamisega. Uhkus ja heldimus säras viielt silmapaarilt, mis ainiti lipu poole vaatasid, kui see järsu raksatusega lahti rullus ja pooluse kohal lehvima lõi.”
Roald Amundsen
“Lõunapoolus”
“The noon observation on the 13th gave 89° 37´ S. Reckoning 89° 38,5´ S. We halted in the afternoon, after going eight geographical miles, and camped in 89° 45´, according to reckoning.
The weather during the forenoon had been just as fine as before; in the afternoon we had some snowshowers from the south-east. It was like the eve of some great festival that night in the tent. One could feel that a great event was at hand. Our flag was taken out again and lashed to the same two ski-sticks as before. Then it was rolled up and laid aside, to be ready when the time came. I was awake several times during the night, and had the same feeling that I can remember as a little boy on the night before Christmas Eve – an intense expectation of what was going to happen. Otherwise I think we slept just as well that night as any other.
On the morning of December 14 the weather was of the finest, just as if it had been made for arriving at the Pole. I am not quite sure, but I believe we despatched our breakfast rather more quickly than usual and were out of the tent sooner, though I must admit that we always accomplished this with all reasonable haste. We went in the usual order – the forerunner, Hanssen, Wisting, Bjaaland, and the reserve forerunner. By noon we had reached 89° 53´ by dead reckoning, and made ready to take the rest in one stage. At 10 a.m. a light breeze had sprung up from the south-east, and it had clouded over, so that we got no noon altitude; but the clouds were not thick, and from time to time we had a glimpse of the sun through them. The going on that day was rather different from what it had been; sometimes the ski went over it well, but at others it was pretty bad. We advanced that day in the same mechanical way as before; not much was said, but eyes were used all the more. Hanssen’s neck grew twice as long as before in his endeavour to see a few inches farther. I had asked him before we started to spy out ahead for all he was worth, and he did so with a vengeance. But, however keenly he stared, he could not descry anything but the endless flat plain ahead of us. The dogs had dropped their scenting, and appeared to have lost their interest in the regions about the earth’s axis.
At three in the afternoon a simultaneous “Halt!” rang out from the drivers. They had carefully examined their sledge-meters, and they all showed the full distance – our Pole by reckoning. The goal was reached, the journey ended. I cannot say – though I know it would sound much more effective – that the object of my life was attained. That would be romancing rather too barefacedly. I had better be honest and admit straight out that I have never known any man to be placed in such a diametrically opposite position to the goal of his desires as I was at the moment. The regions around the North Pole – well, yes, the North Pole itself – had attracted me from childhood, and here I was at the South Pole. Can anything more topsyturvy be imagined?
We reckoned now that we were at the Pole. Of course, every one of us knew that we were not standing on the absolute spot; it would be an impossibility with the time and the instruments at our disposal to ascertain that exact spot. But we were so near it that the few miles which possibly separated us from it could not be of the slightest importance. It was our intention to make a circle round this camp, with a radius of twelve and half miles (20 kilometers), and to be satisfied with that. After we had halted we collected and congratulated each other. We had good grounds for mutual respect in what had been achieved, and I think that was just the feeling that was expressed in the firm and powerful grasps of the fist that were exchanged. After this we proceeded to the greatest and most solemn act of the whole journey – the planting of our flag. Pride and affection shone in the five pairs of eyes that gazed upon the flag, as it unfurled itslef with a sharp crack, and waved over the Pole.”
Roald Amundsen
“The South Pole”
Tervitan teid kõiki, kes te “seiklusvaimu” oma südames kannate!
For those who keep “spirit of the adventure” in their hearts, I salute you!
Riiser-Larsen’i šelfiliustik Kuninganna Maudi maal Antarktikas, detsember 2010 / Riiser-Larsen Ice Shelf on Queen Maud Land in Antarctica, December 2010
