Friday, December 9, 2011
Üksindus / Solitude
Teravmägede põhjapõder (Rangifer tarandus platyrhynchus) elab rasket elu. Neile antud suvine aeg rasvakihi kasvatamiseks on suhteliselt lühike võrreldes pika talvise perioodiga, mis varutu najal üle tuleb elada. Nad peavad näitama üles suuremat sitkust kui nende vennad lõunapoolsematel aladel. Paksu lumekihti, kuid veelgi hullem – jäätunud maapinda, on väga raske ja energiakulukas läbistada. See vaev saab tasutud nigela taimestikuga. Karmidel talvedel ei pea paljud neist järgmise kevadeni vastu. Igatahes annavad põhjapõdrad parima, et leida mingit söögipoolist ka talvel. Seetõttu võib neid sageli kohata kõrgemal mägedes – järskudel nõlvadel, mäeharjadel, platoodel või isegi tipus – neil tuule poolt puhutud aladel, kus vähem lund. Siinse põhjapõdra kaalu erinevus kevade ja sügise vahel võib olla isegi kuni 30 kilogrammi! Lühikesed jalad ja paks talvine karvkate hoiavad soojakadu minimaalsena, vähendades seeläbi ka energiatarvet.
Svalbard reindeer (Rangifer tarandus platyrhynchus) has a hard life. The summer, when they could thicken fat layer underneath of their skin, is relatively short. Same time the winter season, what needs to be survived - so long. They need to be tougher than their brothers further south. Thick snow layer, but what even worse - heavy icing on the ground, is hard to penetrate and takes lot of energy. High price is paid off with a poor vegetation. In extreme winters many of them won’t make it to the next spring. Anyway, they give their best to find something also in winter and therefore one can often meet them higher up in mountains - on steep slopes, ridges, plateaus or even peaks – on these windblown areas where there is less snow. Difference in their weight between spring and autumn can be as large as 30 kilograms! Short legs and thick winter coat keep heat loss minimal and reduces their energy demands.
Teravmägede põhjapõder, Spitsbergen 2010 / Svalbard reindeer, Spitsbergen 2010