"Loodusel on palju vahendeid, millega veenda inimest tema kaduvuses - mere lakkamatud tõusud-mõõnad, märatsevad tormid, purustav maavärin, taevaste kahurite kõmin - kuid kõige kohutavam, kõige mõjuvam on valge vaikuse loid rahu. Kogu liikumine lakkab, taevas tõmbub selgeks ja on nagu vasest valatud, kõige tasasemgi sosin tundub pühaduseteotusena ning inimene muutub araks, hakkab pelgama omaenese häält. Ainsa elusa kübemekesena rändab ta läbi surnud maailma tontlike lagendike, värisedes oma hulljulguse pärast, tundes, et ta elu pole rohkem väärt kui viletsal ussikesel. Kutsumata tulevad kummalised mõtted, ja kõigi asjade olemus otsib väljendust. Inimest valdab hirm surma, jumala, kõiksuse ees, lootus ülestõusmisele ja elule, igatsus surematuse järele - aheldatud olemuse asjatu püüd. Kui üldse kuskil, siis ainult siin on inimene üksi oma jumalaga."
Jack London "Valge vaikus"
"Nature has many tricks wherewith she convinces man of his finity - the ceaseless flow of the tides, the fury of the storm, the shock of the earthquake, the long roll of heaven's artillery - but the most tremendous, the most stupefying of all, is the passive phase of the White Silence. All movement ceases, the sky clears, the heavens are as brass; the slightest whisper seems sacrilege, and man becomes timid, affrighted at the sound of his own voice. Sole speck of life journeying across the ghostly wastes of a dead world, he trembles at his audacity, realizes that his is a maggot's life, nothing more.
Strange thoughts arise unsummoned, and the mystery of all things strives for utterance. And the fear of death, of God, of the universe, comes over him - the hope of the Resurrection and the Life, the yearning for immortality, the vain striving of the imprisoned essence - it is then, if ever, man walks alone with God."
Jack London "The White Silence"
Kahe liustiku vahel/Between two glaciers: Nordsysselbreen and Edvardbreen - Teravmäed/Spitsbergen 2009
