Üks väga mõjuvaid põhjusi, miks mulle külmunud maailma ilu hinge on pugenud, on jää lummav sügavsinine toon. See värvitoon on minu arvates sobiv sümboliseerimaks liustike ja jäämägede imposantset suurust, hoomamatut jõudu – ja nende ajatut olemust. Mind valdab mingi igavikuline tunne igakord, kui seisan liustikuseina või jäämäe ees. Nad justkui pajataksid loo ammustest aegadest.
Kuid see sügavsinine värvitoon ei avaldu vaatajale mitte alati. On vaja pilves ilma, sest terav päikesevalgus kaotab toonide vaheldusrikkuse ja küllastatuse ning muudab jää värvi luitunuks. Küllap seepärast pilves ilmad mind rohkem inspireerivadki. Usun end mitte valetavat öeldes, et jää vormid jäämägede, rüsijäävallide või liustikumüüride näol on minu fotografeerimiskire armastatuimad motiivid.
The enchanting deep blue color of the ice is one of the strong reason, why the beauty of frozen world has been deeply touched my heart. In my opinion this color tone is particularly appropriate to symbolize the imposing size of the glaciers and icebergs, their elusive power – and timeless being. Kind of ageless feeling takes hold of me every time when I stand in front of glacier front or iceberg. Feels like they could tell me the story about early times.
Still, not always you are able to see this deep blue color. The overcast sky is needed for that. Because the intense sun light loses variability and saturation of the tones and makes the ice to look flat. Therefore I have found cloudy weather much more inspiring. I believe myself not lying if saying, that various forms of ice like icebergs, pressure ridges of sea ice or glacier fronts are beloved motives of my passion in nature photography.
Kongsvegeni liustikusein Teravmägede läänerannikul Kongsfjordis, märts 2009 / Glacier front of the Kongsvegen in Kongsfjord on the west coast of Spitsbergen, March 2009
