Tegemist küll veidi fotograafiasse kalduva küsimusega, kuid millise objektiivi valiksite teie, kui peaksite minema jääkaru (Ursus maritimus) pildistama? Küllap vastaksite pikalt aru pidamata, et võimalikult pika teletoru. Seda minagi mõtlesin ja silmas pidasin, kui jääkarust pilti saada ihkasin. Maismaa suurimale kiskjale ei söenda ju teab mis lähedale minna. Aga võta näpust! – loodusel oli sedapuhku üllatus varuks! Kui ma seda kaadrit tehes kaamera päästikunupule vajutasin, siis süda lausa kisendas lainurkobjektiivi järele. Sestap saigi selle isase isendi kena portree asemel ülesvõttele lähivõte tema turja karvadest, kust pea et võimalik kirpegi kokku lugeda – seda muidugi juhul kui neid jääkarudel leiduks.
Loodus on jääkaru täiuslikult kohandanud arktiliste olude jaoks. Nende karvkate koosneb tihedast aluskarvast ja välimisest pealiskarva kihist, mille karvad on seest õõnes. Välimine karvkate on 5-15 cm pikk. Valguse peegeldumine tihedalt karvkattelt muudab jääkarud meie silmis valgeks, kuna peegeldub tagasi pea kogu nähtava lainespektri osa. Valge kasukas tavaliselt aga vananedes muutub kollasemaks. Jääkaru nahk on tegelikult must. Must just seetõttu, et neelata niipalju päikesekiirgust kui vähegi võimalik. Jääkarud on ülihästi termiliselt isoleeritud ja on peaaegu nähtamatud infrapuna valguses. Seevastu on neil tõsine oht ülekuumenemisele, seda näiteks kiirema jooksuliigutuse puhul. Temperatuur üle 10 °C on juba kriitiline jääkarude jaoks.
It’s more a question from photography field, but what type of lens you would choose in case of going to shoot polar bears (Ursus maritimus)? I guess without much of thinking you would say, that the longest one – telephoto lens! Well...that’s exactly how I thought when I was applying for an image of polar bear. You wouldn’t try to get very close to the world's largest land carnivore – would you! But then – this time nature had a surprise for me! When I was pressing my camera’s shutter release button making this frame, my heart was very much calling for wide-angle lens. Therefore, instead of getting nice portrait of that single male, I was able to capture close-up of hairs on his back, where one almost could count the fleas – that of course in case they would be found on polar bears.
Nature has perfectly adapted polar bears for Arctic conditions. Their fur consists of a layer of dense underfur and an outer layer of guard hairs (topcoat), which are hollow. The guard hair is 5–15 cm over most of the body. Reflection of the sunlight from the densely packed transparent hairs makes polar bears seem to be white to our eyes when an object reflects back all of the visible wavelengths of light. The white coat usually yellows with age. A polar bear's skin is actually black. It's black so it can absorb as much of the sun's rays as possible. Polar bears are superbly insulated and are nearly invisible under infrared photography. But they have a danger for hyperthermia (over-heating), for instance in case of run. Temperatures above 10 °C can be already critical for polar bears.
Jääkaru (Ursus maritimus) Teravmägedel, talv 2009 / Polar bear in Svalbard, winter 2009
