Hirmu loetud sekundid / The counted seconds of fear

Kaua seisaksite teie liikumatult kaamera taga, kui üks suur veidi vihane isane jääkaru teie suunas tulistjalu jookseb? Kas see võiks ehk sõltuda objektiivi suurusest, millest läbi vaatate :)...noh 300mm toru igatahes toob looduse lähemale ja näitab suuremalt kui tegelikkuses asjalood on...aga kas te tihkaksite tõsta oma silmad kaamera pildiotsija tagant pelgalt selleks, et enesele kinnitada “aega ju veel on varju pugemiseks”. Just sedalaadi sündmus juhtus kord minu ja minu kolleegiga Ny-Ålesundis (Teravmägedel). Me olime väljas tegemas oma järjekordseid rutiinseid vaatlusi ja samal ajal jälgisime, kuidas asula vahimehed lumesaanidel jääkaru kannul kihutasid, üritades teda asulast eemale peletada. Kuid selle asemel, et "normaalse" karu moodi merejääle tagasi põgeneda, otsustas see isend siin mingil mulle arusaamatul põhjusel valida suuna otse meie poole. Ma väga kahtlen selles, et me nüüd mingit moodi talle turvalise väljapääsuna tundusime. Igatahes peale paari sellist võtet hüppasime varju alla ja oli ka tõesti ülim aeg seda teha. Veendusin tõsiasjas, et ellujäämisinstinkt veel töötas...
On üldine reegel, et kui fjord külmub ja tekib piisavalt paks merejää, siis on ka varsti jääkarud platsis.


For how long you would stand still behind the camera when there is a bit angry male polar bear (Ursus Maritimus) running towards you? Does that would depend size of your lens :)...well 300mm for sure makes things appear closer and bigger than in reality...but would you dear to rise your eyes behind the camera’s viewfinder just to confirm that there is still time enough to get into shelter. Well kind of such a case happened once with me and my colleague in Ny-Ålesund (Spitsbergen). We were doing our another routine measurement cycle and watching the action where Ny-Ålesund watchmen were driving snowmobiles after polar bear trying to scare him away from settlement. Instead of escaping back to the sea ice, this particular specimen decided for some unknown reason to choose direction straight towards us. I hardly could believe that we somehow might looked safe get-out to him. Anyway, after couple of these captures we jumped into shelter and that really was quite a latter time to act. I convinced myself - survival instinct still worked...
It is a general rule, when fjord becomes frozen and there is sea ice thick enough, there will soon appear polar bears.


Ny-Ålesund (Teaduslinnak, maailma üks põhjapoolsemaid püsiasustusi) Teravmägedel, märts 2009 / Ny-Ålesund (settlement of scientific bases, one of the northernmost permanently inhabitated settlements) Svalbard, March 2009

Õhupalli taltsutaja / The balloon tamer

Pealamp heidab valgust oranžpunasele õhupallile, mis vileda tuule käes tansiskleb ja operaatorile veidi muret tekitab. Järjekordne öine mõõtmistsükkel on möödas, saatjaks tähistaeva laotuses hullavate virmaliste sähvatused. Operaatoril on nüüd mõttes vaid üks - soe tuba ja tassike kuuma teed...
Öiseid mõõtmisi tuli Adventdaleni orus teha lennuohutuse kaalutlusel. Kuna tegemist lennujaama lähitsooniga, siis kõige lihtsam ja otstarbekam oli neid vaatlusi teha öisel ajal, mil lennuliiklus vähe aktiivne. Sedasi algas tööpäev pimeduse tunnil, kui nii maapinnal kui ka taevavõlvil tuled süttisid.

Vaisala atmosfääri sondeerimissüsteem (mõõtmaks atmosfääri vertikaalset profiili kuni 2 km kõrguseni) on mind saatnud aastaid maakera erinevates polaarpiirkondades. See on olnud sageli minu võtmeks ukse avamisel võrratult teistsugusesse maailma. 7m³ suurune heeliumiga täidetud õhupall veab peenikese kevlar nööri otsa riputatud sondid üles pilvede maale, kust elektriline vints nad hiljem alla tagasi toob. Operaator saab tänu raadioside olemasolule kõigega kursis olla arvuti ekraani jälgides.
Kõige maapinna lähedasema õhukihi vertikaalse struktuuri uurimine on oluline mõistmaks atmosfääri dünaamikat ning täpsustamaks kliima- ja ilmaennustusmudeleid. See on kompleksse kliimauurimise üks osasid. Polaaralad oma kättesaamatuse tõttu on olnud vähe uuritud, kuid samas on neil oluline roll täita kogu globaalse kliimasüsteemi toimemehhanismide seisukohalt.

Raske on teha pilte, kus tuleb olla nii kaamera ees kui taga. Seda iseäranis oludes, kus lõikav külm ja vile tuul sunnivad pidevalt mõtlema kiirele lõpetamisele. Tulemus sõltub nii paljudest asjaoludest, et on sageli raske ennustada. Edu saadab enamasti pärast mitmeid ebaõnnestumisi ja kannatlikkuse tõsist proovilepanekut – mõnikord isegi mitte siis. Aga ega teisiti neid emotsioone pildile ei püüakski.

Tänud sõber Audunile, kes lahkelt teadust toetades minu mõõtmisprogrammi majutas!

Mõnusat jaaniussi rohelist ööd kõigile!


The light beam of headlamp illuminates orange-red balloon, which is dancing in the chilly wind and therefore is bit tricky to control for operator. Another night time measurement cycle is coming to an end, accompanied by the northern lights (Aurora Borealis) flashing in the starry heavens. There’s only two things now what operator has in mind – warm room and cup of hot tea...
The measurements in Adventdalen valley were mostly forced to be night time ones because of safety matters of the airspace control. As operated in the approaching zone of airport, it was most reasonable and simple to do it night time, when there is not so much traffic. That’s why routine work started in the hours of darkness, when lights went on, both on the ground as well as on the arch of heaven.

Vaisala’s atmosphere sounding system (for studying vertical profiles of the atmosphere up to 2 km) has been accompanied me for years at different places in polar regions. Often it has been as my key for opening door into the wonderful "other" world. The helium filled balloon in size of 7m³ takes the sondes suspended on the thin kevlar line up to the land of clouds, from where the electrical winch latter brings them back again. Thanks for the radio link operator is able to follow the data stream on the computer screen.
Studying the vertical structure of the lowermost layer of the air (called atmosphere boundary layer) is important to understand atmosphere dynamics and for climate/weather forecast model improvements. It is one part of the whole complex climate studies. Rather inaccessible remote polar regions have been not so well studied but the fact is, that they have an important role to play in the whole global climate system.

Hard work is to take images like this one, where one has te be in front as well as behind of the camera. Particularly in conditions where freezing temperatures and chilly wind force the mind to think only on one thing – how to get things done fast. The result can depend on many circumstances, that is mostly hard to predict. Success will be often earned after many unsuccessful attempts and test of your patience – not always even then. But there's no other ways to capture these emotions.

Many thanks to my friend Audun, who so kindly was supporting and hosting scientific campaign!


Adventdalen'i org Teravmägedel, märts 2010 / Adventdalen valley in Spitsbergen, March 2010

Viimased kiired / The last rays

Loojuva päikese viimased kiired limpsavad lumiseid mäetippe, enne kui horisondi taha peitu poevad ja videvikuvalgusele voli annavad. Hääletult seisavad merejääse külmunult uhked jäised monumendid. Justkui skulptor ise oleks siin käinud oma käega kujundamas. Sinikristalsed skulptuurid on viimistletud puhta valge lumeglasuuriga.
Täielikku vaikust katkestavateks helideks on vaid krudisevad sammud lumel, üksikud kaamera katikuklõpsud, kusagil külmast paukuv jää – ning mu enese hingamine, mida tunnen end nagu kõrvalseisjana kuulvat kajana kusagilt eemalt ja mitte enese seest...see on miinus 35 kraadi vaikus...


The last rays of setting sun catch the snowy peaks of mountains, before going into hiding below the horizon, which allows twilight to come along. Frozen into the sea ice, soundlessly the spectacular icy monuments are standing. Just like sculptor himself could have been here, giving a shape for them. Crystal blue sculptures have been finished with pure white snow glaze.
The absolute silence is only disturbed by sounds of footsteps on snow, some clicks of camera’s shutter, cracking ice somewhere – and my own breathing, what I could hear like echo from a distance and not from inside of me...this is the silence of minus 35 ºC...


Inglefieldbukta laht Storfjorden’is (Suur Fjord) Teravmägede idarannikul, märts 2008 / Inglefieldbukta bay in Storfjorden (Great Fjord) on the east coast of Spitsbergen, March 2008

Sinine / The Blue

Üks väga mõjuvaid põhjusi, miks mulle külmunud maailma ilu hinge on pugenud, on jää lummav sügavsinine toon. See värvitoon on minu arvates sobiv sümboliseerimaks liustike ja jäämägede imposantset suurust, hoomamatut jõudu – ja nende ajatut olemust. Mind valdab mingi igavikuline tunne igakord, kui seisan liustikuseina või jäämäe ees. Nad justkui pajataksid loo ammustest aegadest.
Kuid see sügavsinine värvitoon ei avaldu vaatajale mitte alati. On vaja pilves ilma, sest terav päikesevalgus kaotab toonide vaheldusrikkuse ja küllastatuse ning muudab jää värvi luitunuks. Küllap seepärast pilves ilmad mind rohkem inspireerivadki. Usun end mitte valetavat öeldes, et jää vormid jäämägede, rüsijäävallide või liustikumüüride näol on minu fotografeerimiskire armastatuimad motiivid.


The enchanting deep blue color of the ice is one of the strong reason, why the beauty of frozen world has been deeply touched my heart. In my opinion this color tone is particularly appropriate to symbolize the imposing size of the glaciers and icebergs, their elusive power – and timeless being. Kind of ageless feeling takes hold of me every time when I stand in front of glacier front or iceberg. Feels like they could tell me the story about early times.
Still, not always you are able to see this deep blue color. The overcast sky is needed for that. Because the intense sun light loses variability and saturation of the tones and makes the ice to look flat. Therefore I have found cloudy weather much more inspiring. I believe myself not lying if saying, that various forms of ice like icebergs, pressure ridges of sea ice or glacier fronts are beloved motives of my passion in nature photography.


Kongsvegeni liustikusein Teravmägede läänerannikul Kongsfjordis, märts 2009 / Glacier front of the Kongsvegen in Kongsfjord on the west coast of Spitsbergen, March 2009

Vale objektiiv / The wrong lens

Tegemist küll veidi fotograafiasse kalduva küsimusega, kuid millise objektiivi valiksite teie, kui peaksite minema jääkaru (Ursus maritimus) pildistama? Küllap vastaksite pikalt aru pidamata, et võimalikult pika teletoru. Seda minagi mõtlesin ja silmas pidasin, kui jääkarust pilti saada ihkasin. Maismaa suurimale kiskjale ei söenda ju teab mis lähedale minna. Aga võta näpust! – loodusel oli sedapuhku üllatus varuks! Kui ma seda kaadrit tehes kaamera päästikunupule vajutasin, siis süda lausa kisendas lainurkobjektiivi järele. Sestap saigi selle isase isendi kena portree asemel ülesvõttele lähivõte tema turja karvadest, kust pea et võimalik kirpegi kokku lugeda – seda muidugi juhul kui neid jääkarudel leiduks.

Loodus on jääkaru täiuslikult kohandanud arktiliste olude jaoks. Nende karvkate koosneb tihedast aluskarvast ja välimisest pealiskarva kihist, mille karvad on seest õõnes. Välimine karvkate on 5-15 cm pikk. Valguse peegeldumine tihedalt karvkattelt muudab jääkarud meie silmis valgeks, kuna peegeldub tagasi pea kogu nähtava lainespektri osa. Valge kasukas tavaliselt aga vananedes muutub kollasemaks. Jääkaru nahk on tegelikult must. Must just seetõttu, et neelata niipalju päikesekiirgust kui vähegi võimalik. Jääkarud on ülihästi termiliselt isoleeritud ja on peaaegu nähtamatud infrapuna valguses. Seevastu on neil tõsine oht ülekuumenemisele, seda näiteks kiirema jooksuliigutuse puhul. Temperatuur üle 10 °C on juba kriitiline jääkarude jaoks.


It’s more a question from photography field, but what type of lens you would choose in case of going to shoot polar bears (Ursus maritimus)? I guess without much of thinking you would say, that the longest one – telephoto lens! Well...that’s exactly how I thought when I was applying for an image of polar bear. You wouldn’t try to get very close to the world's largest land carnivore – would you! But then – this time nature had a surprise for me! When I was pressing my camera’s shutter release button making this frame, my heart was very much calling for wide-angle lens. Therefore, instead of getting nice portrait of that single male, I was able to capture close-up of hairs on his back, where one almost could count the fleas – that of course in case they would be found on polar bears.

Nature has perfectly adapted polar bears for Arctic conditions. Their fur consists of a layer of dense underfur and an outer layer of guard hairs (topcoat), which are hollow. The guard hair is 5–15 cm over most of the body. Reflection of the sunlight from the densely packed transparent hairs makes polar bears seem to be white to our eyes when an object reflects back all of the visible wavelengths of light. The white coat usually yellows with age. A polar bear's skin is actually black. It's black so it can absorb as much of the sun's rays as possible. Polar bears are superbly insulated and are nearly invisible under infrared photography. But they have a danger for hyperthermia (over-heating), for instance in case of run. Temperatures above 10 °C can be already critical for polar bears.


Jääkaru (Ursus maritimus) Teravmägedel, talv 2009 / Polar bear in Svalbard, winter 2009

Kummituslik maa / The haunting land

Teisel päeval pärast öist algust kohtan rahvusparki sisenemisel mootorsaaniga pargivahti...viimast inimest enne kolme nädalat üksindust. Ta uurib mind ja küsib, et kas olen ikka teadlik, mille peal väljas olen. "Meil on veebruar, valget aega on veel vähe, lisaks on see külma ja lumetormide kuu,” näib ta püüdvat mind ümber veenda. "Sel ajal pole siin kedagi liikvel, alles märtsilõpu päikesega saabuvad enamus matkajad." Selgitan talle, et just seepärast ma siin praegu olengi – "Treenin Gröönimaa jaoks." Järgneb naeratus ja...: "Sel juhul õnn kaasa sulle! Kaalu hoolega, kust järvi ületad, sest kohati on jää habras!" - Nii algas minu suusaretk.

See on suurim mägiplatoo Euroopas, hõlmates 6500 km² suuruse ala keskmise kõrgusega 1100 meetrit merepinnast. Siin, ülalpool metsapiiri, on omane alpiine kliima koos arktiliste taime- ja loomaliikidega. Ulatuslik püsiva inimasustuseta ala on säilinud puutumatuna ja jätab väga sügavalt ürgse mulje. Kui asetada keegi keset seda mägismaad, siis arvaks ta, et on polaaralale sattunud. Peale kõige on tegemist Norra suurima rahvuspargiga – see on Hardangervidda!

Läbi ajaloo on Hardangervidda olnud lemmik treeningpaiku polaarseiklusteks valmistujaile (teiste hulgas sellised nimed nagu Nansen ja Amundsen). Iseäranis talvisel ajal on see nõnda üksildane ja hüljatud koht, et paljud ringi uidanud on jutustanud seal elavatest vaimudest. Isegi Roald Amundsen, kes polnud ebausklik, tunnistas hiljem pärast mitmeid sekeldusi eluga pääsedes ja tagasi pöördudes, et seal on midagi arusaamatut, midagi mis tekitab kõhedust. Lihtsalt on selline tunne, et keegi või miski on veel sinuga.
Kes teab, aga sarnased sündmused juhtusid minugagi ja see ebatavaline tunne jälitas mind seniks kuni läänes platoolt välja sain - pärast seda, kui olin kaotanud käekella, peaaegu kaotanud teise kelgu, olnud kahel korral maetud lume alla koos telgiga ja istunud 4 päeva tormivangis. Ma pole kunagi varem ega ka hiljem tundnud sellist klaustrofoobilist hirmu olla maetud elusast peast.


On the second day after starting in the darkness I come across the ranger on snowmobile...the last person before 3 weeks of solitude. He is studying me and asks, am I really aware what I am going to do. "We have February here, not much daylight yet, besides it’s the month of cold and whiteout," he seems to try change my mind. "This time of the season there is very few people around, most of them are coming end of March with sunny days." I explain him, that exactly that’s the reason why I am here now – I am training for Greenland. Kind smile comes next and...: "In that case, Good luck for you! But pay attention when it comes to cross the lakes, because in some places ice is still fragile!" - That's how my ski trip started.

It is the largest mountain plateau in Europe, covering the area of 6500 km² with an average of 1100 meters above sea level. Here, above the tree line, is typical alpine climate with arctic species of flora and fauna. The vast territory without permanent human settlement is wild and untouched. If you would place someone in the middle of this plateau, the one would guess that this is a polar region. After all, it is the largest national park in Norway – this is Hardangervidda!

In history Hardangervidda has been favored training places for those, who prepare for polar expeditions (among others such a great names like Nansen and Amundsen). Particularly in winter time, it’s lonely and wild place. Many visitors have been talked about spirits, who live around out there. Something or someone, what you really cannot explain, but you feel it! Even Roald Amundsen (one of the greatest polar explorers), who by the way wasn’t superstitious, felt something strange out there after being several times in real danger and had forced to pull back.
Who knows, but similar things happened to me. This strange feeling followed me as long as I came out on the west side of the NP - after loosing my wrist watch, almost loosing second sledge, being twice buried with my tent underneath of snow in blizzard, and got stuck in storm for 4 days. I have never been before neither after felt such a claustrophobic fear to be buried alive.


3 nädalat, vedades 100kg ca 200 kilomeetrit üle Hardangervidda mägiplatoo idast läände – Gröönimaa ületuse peaproov veebruaris 2007
3 weeks, pulling 100 kilos ca 200 kilometers across the Hardangervidda mountain plateau from east to west – main test for Greenland crossing in February 2007

Lemmik jooksumetsad / Favorite running woods

On jooksuhooaeg! Siiski - vähemasti minul on veel teatud kohanemisraskusi nende suviste temperatuuridega. Alates 2006. aastast pole ma ju ühtki "korralikku" Eesti mõistes suve näinud. Ikka ja jälle olen kuhugi külmale maale põgenenud:) Sel korral siis üle pika aja taas kodus.
Õnneks on mul aga olemas oma jooksumetsad, kus ka kõige palavamatel päevadel on hea varjuline ja õhk tavapärasest suvekuumusest mitu pügalat jahedam. Need on Haanjamaa salukuusikute tüüpi varjulised metsad, mis siin küngastel veel kaunilt mühisevad. Sealne metsaalune mikrokliima on eriline ja pakub treenijale mõnusat leevendust päikese käes praadimisele vahelduseks - lisaks reljeefi vaheldusele;)
Need metsad oma varjulisuse ja põlisilme tõttu on veidi süngedki - seda eriti sügisesel ajal, kui valgust juba napib.


It's running season! Though - I have still kind of hard times acclimatising myself to these summer temperatures. Since 2006 I haven't seen "proper" summer, as we mean it in Estonia. I have always found a reason to escape colder places:) But this time after a long period once again back at home in summer warmth.
Luckily I have at least my favorite running woods, where even in the hottest summer days temperature stays some degrees lower than everywhere else. These type of shady spruce forests are growing in Haanja hills. Scientifically their type would be Eutrophic boreo-nemoral forests. Microclimate, what those woods has, is special and offers a good relief from sun.
These dark and wild forests are even bit gloomy - particularly in autumn, when there is much less light.


Koos vennaga jooksurajal Haanjamaa metsades, 2010/Me and brother on running trail in woods of Haanja hills, 2010

Taganev suurvesi / Receding high water

Suurvee aeg on mööda saanud. Jõed seavad end tagasi oma sängi ja neil, kel kangesti meeldib veesõidukeil mööda metsaaluseid uidata (mina kaasa arvatud), tuleb nüüd järgmise aasta kevadist suurvett ootama jääda (kui just sügis ei üllata). Edaspidi tuleb aga paraku siis piirduda jõesängide suviselt kitsa ribaga - kuid tore seegi! Mõnusaid mõlamisi!


The high water time here in Estonia is over. Rivers have been taking their water back into riverbeds, and those who love freedom to paddle around in the woods out of riverbed (as I do), must stay patient until next spring when new high water season is expected (if autumn won't surprise). So far we have to accept narrow strip of summer riverbeds - but this also can be fun! Have a great paddling time!

One of our greatest places in high water season (so called fifth season): www.soomaa.com


Kanuuga kevadisel Pedja jõel, mai 2010 / Canoeing on Pedja river in spring 2010

Hullud teadlased / Crazy scientists

Nad saadavad satelliite maailmaruumi, murravad jäälõhkujatel teed läbi terve Põhja-Jäämere, paigaldavad ookeanitele triivpoisid, sondeerivad meresügavusi ja atmosfääri õhukihte...rajavad triivjääle püsivaid laagreid - kõike ikka selleks, et rohkem ja rohkem teada - meie kliimasüsteemi kohta. Mikro tasandilt makro tasandile.
Kas me teame siis rohkem? - Oo jaa...kahtlemata! Kas me võime kunagi teada täit tõde? - Ei, see pole iialgi võimalik. Loodus jääb meid alati üllatama! See hoiab teaduse elus ja teadlased janused...


They send out satellites into the space, break the ice of Arctic Ocean creating the passage through it. They deploy drifting buoys, sound the ocean depths and air layers of atmosphere, put out the drifting ice camps - and all this for purpose to know more and more - about our climate system. From micro to macro level.
Do we know more? - Oh yes...certainly! Can we ever know the absolute truth about it? - No, this reality never comes. Nature will always take us by surprise! And that keeps science alive and scientists thirsty for knowledge...


Hiina ekspeditsioon jäälõhkujal Xue Long (lumedraakon) kusagil keset Põhja-Jäämerd triivlaagrit jääle seadmas (juuli 2010)
Chinese CHINARE expedition on ice breaker MV Xue Long (Snow Dragon) somewhere in the middle of the Arctic Ocean, deploying drift-ice camp (July 2010)

Valge vaikus / The White Silence

"Loodusel on palju vahendeid, millega veenda inimest tema kaduvuses - mere lakkamatud tõusud-mõõnad, märatsevad tormid, purustav maavärin, taevaste kahurite kõmin - kuid kõige kohutavam, kõige mõjuvam on valge vaikuse loid rahu. Kogu liikumine lakkab, taevas tõmbub selgeks ja on nagu vasest valatud, kõige tasasemgi sosin tundub pühaduseteotusena ning inimene muutub araks, hakkab pelgama omaenese häält. Ainsa elusa kübemekesena rändab ta läbi surnud maailma tontlike lagendike, värisedes oma hulljulguse pärast, tundes, et ta elu pole rohkem väärt kui viletsal ussikesel. Kutsumata tulevad kummalised mõtted, ja kõigi asjade olemus otsib väljendust. Inimest valdab hirm surma, jumala, kõiksuse ees, lootus ülestõusmisele ja elule, igatsus surematuse järele - aheldatud olemuse asjatu püüd. Kui üldse kuskil, siis ainult siin on inimene üksi oma jumalaga."

Jack London "Valge vaikus"


"Nature has many tricks wherewith she convinces man of his finity - the ceaseless flow of the tides, the fury of the storm, the shock of the earthquake, the long roll of heaven's artillery - but the most tremendous, the most stupefying of all, is the passive phase of the White Silence. All movement ceases, the sky clears, the heavens are as brass; the slightest whisper seems sacrilege, and man becomes timid, affrighted at the sound of his own voice. Sole speck of life journeying across the ghostly wastes of a dead world, he trembles at his audacity, realizes that his is a maggot's life, nothing more.
Strange thoughts arise unsummoned, and the mystery of all things strives for utterance. And the fear of death, of God, of the universe, comes over him - the hope of the Resurrection and the Life, the yearning for immortality, the vain striving of the imprisoned essence - it is then, if ever, man walks alone with God."

Jack London "The White Silence"


Kahe liustiku vahel/Between two glaciers: Nordsysselbreen and Edvardbreen - Teravmäed/Spitsbergen 2009