Lapsepõlvest saati on mind võlunud ürgne mets ja jändrikud ning vanad puud – vist paljuski seepärast, et isa on mul metsamees. Tudengipõlvest saati on traditsiooniks saanud Eestimaal matkates mitte telki kaasas kanda - või kui siis, ainult suvel nende põrguliste sääskede pärast. Muul ajal, iseäranis just talvel lumehanges, on mulle meeldinud ööbida lageda taevavõlvi all, kus mõnus tähti vaadelda enne rännakut unemaale. Paremat katust on raske ette kujutada.
Nii vanad puud kui ka tähed taevalaotuses loovad vaatlejaga ajatu ühenduse, justkui mingi vool läbib hinge ja haarab kaasa rännakule kaugetesse aegadesse – mõnikord universumi äärealadeni välja. See uitmõte võib kanduda teinekord nõnda kaugele, et unustan enese maise olemise tükiks ajaks ja ärkan siis justkui unest - Nii hea on vahel ära käia...
Pildilolev kuivanud mänd asub üsna minu kodupaiga lähedal. Seekord soovisin jäädvustada ajatu olemise kaht elementi koos – puu on näinud aegu, mida mina pole, tähed universumi lõpututes avarustes aga mäletavad seda, mida isegi vanimad puud kogenud pole. Ajavool peatus hetkeks, minus ja kaamera sensoril...
Esimesel ööl kui puu all magamiskotis lebasin, jäin tukkuma ja magasin õige särituse lõpuaja maha. Pilt kärssas ära. Teisel ööl uuesti proovima minnes nii väsinud enam polnud:)
Since childhood I’ve been fascinated by boreal wild forest and scrubby old trees – I think partly because of my father has been forester. Since student times I have made my own tradition do not carry tent with me when trekking in Estonia, my homeland – well, except in summer sometimes when there are way too many mosquitos around. In any other cases, particularly in wintertime in snow, I have just loved to sleep out under the open canopy of heaven, where so comfy to watch the stars before journey to the land of Nod. I can hardly imagine better roof than this one.
Both, an old trees and stars in the heavens create timeless contact with watcher, like there is a flow through the soul which carries away on the journey through the distant times - sometimes all the way to the edge of the universe. This pilgrimage of mind could perchance drift so far away, that I forgot earthly being of myself for some time and then suddenly like awake up from a dream - It’s so good to drift away at times...
This particular dead pine on image can be found quite close to my homeplace. I wished to capture two elements of timeless being – the tree what has seen times I have not, and stars in the endless space of universe remember ages what even oldest trees never have experienced. The flow of time stopped for moment, inside me and on my camera sensor...
The first night when being out in sleeping bag and trying to capture it, I took a nap, slept in and overexposed my attempt. Second night I wasn’t so tired anymore:)
Kuivanud mänd täheradadega ümber Põhjanaela, mille loob maakera pöörlemine ümber oma telje, Eesti sügis 2009 / Dead pine with startrails around North Star (Stella Polaris) due to the rotation of the Earth around its axis, Estonian autumn 2009
