Väike muutus... / Little change...

...aga mitte veel püsiv.

...but not permanent yet. 

Haanja kõrgustik, november 2011 / Haanja uplands, November 2011

Puhas stiil / The pure style

Sõber Jarek (http://www.jarekj.com) oli kunagi laskesuusataja, nagu ma ise ja mitmed teisedki minu sõpradest. Kuigi meie päevil oli klassikaline tehnika laskesuusatamises juba unustatud, ei näi ometi see tõsiasi takistavat tal demonstreerimast vahelduvtõukelise tehnika täiuslikult pikka suusasammu. Sealjuures laskmata end isegi häirida matkasuuskadest ja neist mõnekümnest kilost, mida enese järel tuleb sikutada.

Friend Jarek used to be a biathlonist, like me, and several others among my friends. Though, the classic technique was already forgotten in biathlon on our days, this little fact seems not hold him back for demonstrating the perfect long step diagonal stride. Therewith without letting himself to be disturbed by back-country skies and these tens of kilos, what needs to be hauled.

Kusagil Billefjordi jääl, Teravmäed 2009 / Somewhere on the ice of Billefjord, Svalbard 2009

Sügise pikendus / The fall extension

Kui tundub, et kõik sügise värvid on kadunud, võib miskit olla siiski veel jäänud...see puu aga, mida otsima peaks, ei kannagi lehti, vaid pigem nagu okkaid. Kuigi tegemist on okaspuuga, on lehis (varasemalt tuntud ka kui lehtmänd) siiski heitlehine puu, langetades oma okkad sügisel. See juhtub küll enamasti pisut hiljem kui teistel heitlehistel liikidel ja seetõttu püüavadki lehised pilku just hilissügisel. Madal päiksevalgus paneb eriti kaunilt särama nende kuldkollased kroonid. Sedasi on lehis justkui väikeseks pikenduseks traditsioonilisele värvide aastaajale.

Lehisemetsad katavad ulatuslikke põhjaparasvöötme alasid Venemaal ja Kanadas. Ometi pole Eestis tema looduslik levila, mis aga ei tähenda, nagu teda siinmail leida ei võiks. Neid on kultiveeritud, ja mitte ainult parkides ning mõisa alleedel, vaid ka metsa puistutena. Tavalisim liik, keda seejures kohata, on Euroopa lehis (Larix decidua).

When seems like all the colors of the autumn have fallen now, there still might have something left...yet, the tree you should look for now, won’t have the leaves, but more like needles. Although a conifer, the larch (Larix) is a deciduous tree and loses its leaves in autumn. That happens bit later than other deciduous species do, and therefore larches particularly catch the eye in late autumn. Low sunlight nicely brings out their goldenrod crowns, making them as a small extension to the traditional season of colors.

Larch is covering the immense territories of boreal forests in Russia and Canada, but it’s not native in Estonia. That doesn’t mean like one would not find them here. They have been cultivated, not only parks and alleys of manors, but also as forest stands. The most common species is the European larch (Larix decidua).

Lehisepuistu kuldsed kroonid, Lõuna-Eesti November 2011 / Golden crowns of larch stand, South-Estonian November 2011

Tundmatusse / Into the unknown

Sõber Audun kadumas valge kardina embusse.

Raju ilma tuli suuskadel Gröönimaad ületades sageli ette. Iseäranis raske oli vastutuules liikuda. Siiski tuleb vahel ka sellist ilma trotsida. Polaarrändurid ütlevad, et iga torm on telgis kohutavam kui väljaspool seda...Nii et aja end püsti ja teele! See on oluline hoidmaks head vaimu ja keskendumaks eesmärgile. Seda me käesoleval pildil teemegi.

Friend Audun is getting lost into the embrace of the white curtain.

We met such a rough weather quite a many times, when crossing Greenland by skies. Particularly hard was push to upwind. But sometimes even then you need to defy weather like this. Polar adventurers are used to say, that every storm is worse inside of the tent, than outside...So what are you waiting, get yourself up and move! It’s important for keeping good spirit and focusing on goal. That’s exactly, what we are doing on this image.

“Nanseni jälgedes” – suuskadel üle Gröönimaa, 2008 / “In Nansen’s footsteps” – Greenland ski crossing, 2008

Kristallmägi / Crystalberg

Miinus kolmekümne kraadises vaikuses heidab loojuv päike oma viimase valguse läbi väikese jäämäe sinaka kristallakna.

In  the silence of minus thirty degrees Celsius, last light from the setting sun illuminates through the blue crystal window of the little iceberg.

Teravmäed Inglefieldbukta, talv 2008 / Svalbard Inglefieldbukta, winter 2008

Esimest oodates... / Waiting for the first...

Esimene lumi laseb end sel aastal oodata. Valgus, mida ta enesega toob, on nüüd vägagi tervitatud.

This year the first snow lets to wait itself. Light what it brings, is now very much welcome.

Lõuna-Eesti, sügis 2010 / Southern Estonia, autumn 2010

"Ebatüüpiline" november / "Untypical" November

Novembrit peetakse ilmselt üheks kõige ebafotogeenilisemaks kuuks, vähemasti kui lugeda tüüpilisi maastikufoto näpunäiteid. Rõhutada tuleb siinjuures sõna “tüüpiline”...ilm on enamasti sombune ja valgus kahvatu-hall, loodus on kaotanud oma kireva sügisese värvirüü ning esimene lumi pole veel maapinda katmas. See on ülemineku kuu, kus uus pole veel päral, kuid vana on juba lahkunud. Tundub, nagu teeks loodus oma viimast hingetõmmet, enne “valge vaikuse” saabumist. Kuid kas pole just ebatüüpilisuse puhul väljakutse suurem ja olukord seda kütkestavam?

Jalutasin sünges hilisõhtuses metsas...kui ühtäkki juba eemalt püüdis pilku väike värvide bukett, mis avastamisrõõmu kinkides silma särama pani. Hämariku sinakas valgus varjulises metsas võimendas looduse hääbuva kunstiteose värve veelgi.

Selliselt võib asju tõlgendada ka teises tähenduses. Mulle on ikka meeldinud mõelda, et õnne emotsioon peitub väikestes asjades, mitte külluses ja suursugususes. Ja neid väikeseid asju tuleb sul otsida! Küllap on see midagi, mida sa ei peakski tundma ega leidma iga päev – poleks ta ju siis enam õnnehetk, vaid järjekordne tüüpiline päev sinu elus.

Here, November is probably one of the most unphotogenic month of the year, when one counting typical landscape photography top tips. But exactly “typical” is the word...weather is mostly overcast with dull light, nature has lost its fall colors and ground hasn’t yet covered with the first snow. It’s a transfer month, where new hasn’t arrived, but old has already left. Feels like nature takes the last breath before the “white silence” comes. But, doesn't things get more challenging and fascinating when exactly untypical exists?

One late evening I walked in dark woods...when unexpectedly, from a distance already, one small bouquet of colors caught the eye and the joy of finding made them shine. Bluish ambient light of dusk in shady woods emphasised colors of this nature vanishing artwork even more.

Things like these could also be construed in other meaning. I have loved to think, that emotion of happiness is hidden in little things, not in grandiosity or abundance. And these little things - you must to look for them! Perhaps it is something you should not feel nor find every day – otherwise it simply wouldn’t be the moment of happiness, but another ordinary day in your life. 

Lõuna-Eesti metsad, november 2011 / South-Estonian woods, November 2011