Kuu on väljas,
pliidil on tuli all ja Orion on tõusnud. Särava tähistaeva all valmistun vastu
võtma ööd lumes.
Ma ei tea küll
vist midagi romantilisemat kui magada magamiskotiga pehmes lumehanges, kus
magamistoa laeks, mida enne uinumist põrnitseda, on tähti täis öine taevas.
Kui on täiskuu ja
piisavalt külm, siis lumi sätendab imeliselt öises valguses. Vaikne ilm
võimaldab kuulda külma helisid. Olgu siis selleks metsas paukuvad puud,
eriliselt krudisev lumi või mõnikord isegi jääkristallide eneste langemise
sahin – jah ka seda on võimalik kuulda.
Küllap see ongi
põhjuseks miks ma selge ja vaikse ilmaga eelistan lagedat telgita taevaalust.
Sestap on just külmad ööd eriliselt ahvatlevad lumes magamiseks.
Nii tegin ma ka
sel korral (2010. aasta talvel), kui ilmaennustus lubas tolle talve madalamaid
temperatuure. Valisin ööbimiseks raba, sest pilvitu ja tuulevaikse ilma korral
jahtub õhk tunduvalt enam avamaal kui metsa varjus. Seekord oli
ettevõtmisel aga ka üks teine eesmärk. Põlesin soovist natu rohkem teada saada
oma magamiskoti nii nimetatud ekstreemum temperatuuri kohta ja proovida omal
nahal, kui hästi seda talun. See ekstreemum temperatuur, mis magamiskottide
tootajad annavad peaks vastama tuntud väljendile “sa ei sure ega maga, vaid
lihtsalt elad üle”. Minu kotile oli selleks temperatuuriks kantud –40 kraadi
Celsiust.
Pärast tassi
kuuma teed olin ma testiks valmis. Umbes kesköö paiku kaevasin lumme omale
lesimispaiga, riietusin lahti ja pugesin magamiskotti. Jätsin selga vaid
pika villase aluspesu. Termomeeter näitas –30 kraadi Celsiust. On üsna
loomulik, et sellistes oludes tahad sa pärast lahtiriietumist magamiskotti
saada väga kiirelt. Algus on alati
külm. Läheb omajagu aega enne kui magamiskoti sees olev õhk üles soojeneb.
Algab intensiivne energiapõletamine ja mootor töötab täistuuridel selleks, et
piisavalt sooja toota. Värisemine on osa mehaanilisest tööst, mida keha teeb
ellujäämise nimel. Üsna pea aga hakkab mugavalt soe ja mõnus. Nüüd tuleb vaid väikese
avause kaudu hoida väljas silmad ja nina ning nautida imelist tähtedest säravat
vaadet pea kohal.
Varasematest
kogemustest ma aga tean, et tõeline võitlus külmaga seisab alles ees. Nimelt
saabub hetk, kus keha üritab leida normaalset töötsüklit ja reserve ka säästa.
Vastavalt välistemperatuurile see kas saab või ei saa juhtuda. Iga kraad
väljaspool magamiskotti saab nüüd määravaks vastusena tööle, mida keha
üritab teha selleks, et hoida temperatuuri. Kui väljas on liiga külm, siis ei
suuda keha magamiskoti sees mugavat temperatuuri hoida ja tulemuseks on
külmetamistunne, mis ei lase muidugi uinuda. Kui välistemperatuur on aga just
selline, mille puhul keha saab hakkama sisetemperatuuri hoidmisega, siis jääb
mõnus tunne alles ja peagi võiks magama jääda. Loomulikult on selles mängus
veel kolmas oluline faktor, mis asjade käiku kontrollib. Selleks on magamiskoti
sein, mida peavad üheltpoolt väljast tulev külm õhk ja teisalt kotist lahkuv
soe õhk läbima.
Paari
tunni pärast tunnen end ebamugavalt. On jahe ja ma ei suuda magama jääda. See sunnib
mind magamiskoti lukku avama ja seljakotist rohkem riideid hankima. Ma ei pane
neid aga selga vaid kasutan lisakihina magamiskoti soojustamisel. Sel viisil
töötavad nad effektiivsemalt, kuna nii hoiad jalad ja käed (keha perifeersed
osad) kompaktsemalt ühes õhuruumis koos ülejäänud kehaga. Keha on ainus
kiirgusallikas ja parem on seda hoida kompaktsemana ruumis, mida ta ise kütma
peab. Enamasti on juba abiks, kui panna midagi enda ja aluspinna vahele, kus
magamiskoti isolatsioon on kokku surutud. Lisaks ka midagi jalgade ümber.
Enne päikesetõusu
saan lõpuks und. Kiire pilguheit termomeetrile tunnistab –35 kraadi Celsiust ja
sellega on pügal jõudnud ka skaala lõppu. Kahjuks ei võimalda minu
suusahoolduskohvrist pärit lume termomeeter madalamaid temperatuure mõõta. Ega
oleks vajagi, sest suusavõistlusi nagunii ei korraldataks sellise külmaga. Polegi aga tähtsust, kui külm siis lõpuks oli. Nii või teisiti olin
leidnud oma magamiskoti mugavustemperatuuri. Testi võis igati kordaläinuks
lugeda!
The moon is
out, the stove is on and Orion has risen. Under the starry heaven I prepare to
spend a night in the snow.
I do not
know anything more romantic than laying in a sleeping bag packed into a soft
snow pack and having a starry heaven as a roof of your sleeping room.
When there
is full moon out, and cold enough, then snow is shining miraculously in this
light. Calm weather makes it possible to listen the cold – it’s the cracking
sound of trees in the woods, crunchy snow or sometimes even sound of the
falling ice crystals what one could hear if paying enough attention.
That’s why
I rather prefer sleep under the open sky than in the tent when there is clear
and calm weather out. A good reason to find cold nights particularly appealing
for a sleep in the snow.
So I did at
this time in 2010 when weather forecast was promising record low winter
temperatures in Estonia. I choused the bog as a site, where in cloudless and no
wind conditions air cools down more than in the woods.
But this
time I also had a second purpose to go. I was keen to test my sleeping bag so
called extreme temperature and find out how I will stand with it. Extreme
temperature what sleeping bag manufactures are using is well known phrase as
“you won’t die and you won’t sleep, you just survive”. For my sleeping bag at
this time it was given –40 degrees Celsius.
After cup
of hot tea I was ready for a test. It was about midnight when I dug a nest into
snow, dropped off my clothing and jumped into sleeping bag. I left on only long
woolen underwear. Thermometer was showing –30 degrees Celsius. Obviously in
these conditions you want to do that exercise fast.
The
beginning is always cold. It takes some time before the air inside the sleeping
bag gets warmed up. Intensive energy burning starts and engine works at full
blast to produce the heat. Shaking is part of the mechanical work done by the
body in order to survive. Quite soon it feels nice and warm. Now you just keep
out your eyes and nose to enjoy the starry sky.
But from my
previous experiences I know that the real fight against the cold will come
soon. There comes a moment when body wants to go on a normal cycle and find a
certain balance. It can or cannot happen according to the outer temperature.
Now every degree outside becomes important responding to the work what body is
doing to keep the warmth inside of the sleeping bag. If it is too cold outside
then body is unable to keep comfort temperature and results with a freezing feeling
what obviously won’t let you sleep. If the outer temperature is just about what
body can take to keep the inner temperature then you feel comfort and could
fall asleep. There is a third important factor what is of course wall of the
sleeping bag what intrusive cold air and leaving warm air needs to penetrate.
This insulation is a controlling factor.
After a
couple of hour I feel I unpleasantly cold and cannot sleep. It forces me to
unzip and find more clothing from a backpack. I won’t put them on but using
instead as an additional insulation layer for my sleeping bag. That way it
works more effectively as you keep your legs and arms (periphery part of your
body) as close as possible with your main body. Body as only radiation source
is better to keep compact in the air space what it needs to heat. It helps to
reduce the heat loss and save energy.
Usually it
already helps to put something underneath where insulation layer is compacted
between your body and the surface. Something around the legs is very helpful
too.
Before
sunrise I get my sleep. A quick look to the thermometer shows –35 degrees.
Unfortunately that was the end of the scale for my snow thermometer origins from a ski
service case. But no matter how cold it finally was I had
found the comfort temperature of my sleeping bag. Test was successful!
Eesti talv, 2010 / Estonian winter, 2010
