Kui tundub, et kõik sügise värvid on kadunud, võib miskit olla siiski veel jäänud...see puu aga, mida otsima peaks, ei kannagi lehti, vaid pigem nagu okkaid. Kuigi tegemist on okaspuuga, on lehis (varasemalt tuntud ka kui lehtmänd) siiski heitlehine puu, langetades oma okkad sügisel. See juhtub küll enamasti pisut hiljem kui teistel heitlehistel liikidel ja seetõttu püüavadki lehised pilku just hilissügisel. Madal päiksevalgus paneb eriti kaunilt särama nende kuldkollased kroonid. Sedasi on lehis justkui väikeseks pikenduseks traditsioonilisele värvide aastaajale.
Lehisemetsad katavad ulatuslikke põhjaparasvöötme alasid Venemaal ja Kanadas. Ometi pole Eestis tema looduslik levila, mis aga ei tähenda, nagu teda siinmail leida ei võiks. Neid on kultiveeritud, ja mitte ainult parkides ning mõisa alleedel, vaid ka metsa puistutena. Tavalisim liik, keda seejures kohata, on Euroopa lehis (Larix decidua).
When seems like all the colors of the autumn have fallen now, there still might have something left...yet, the tree you should look for now, won’t have the leaves, but more like needles. Although a conifer, the larch (Larix) is a deciduous tree and loses its leaves in autumn. That happens bit later than other deciduous species do, and therefore larches particularly catch the eye in late autumn. Low sunlight nicely brings out their goldenrod crowns, making them as a small extension to the traditional season of colors.
Larch is covering the immense territories of boreal forests in Russia and Canada, but it’s not native in Estonia. That doesn’t mean like one would not find them here. They have been cultivated, not only parks and alleys of manors, but also as forest stands. The most common species is the European larch (Larix decidua).
Lehisepuistu kuldsed kroonid, Lõuna-Eesti November 2011 / Golden crowns of larch stand, South-Estonian November 2011
