Siin see on... / Here it is...

http://www.arcticreturntour.com

http://www.facebook.com/pages/Arctic-Return-Adventure-Tour/181519728572777


Rännak algab aprillis 2012
The journey begins April 2012

Vihje / The hint

Uus seiklus tulekul! - peatselt rohkem infot...


The new adventure on the horizon! - more information is coming soon...

Mõnusaid ja rahulikke jõulupühi! / Merry Christmas!

Antarktika mõõde / Scale of Antarctica

Lõputud avatud alad, avarad horisondid ja puhas õhk võimaldab Antarktikas näha pinnavorme kümnete ja vahel isegi sadade kilomeetrite taha. Vaevalt saad sa siis aimu nende elementide suurusest. Siiski, kui kord jõuad nendeni, mõistad vägagi hästi, kui tilluke olevus on üks inimolend. Antarktika mõõde asetab su tagasi oma õigesse konteksti.

Püüa kujutleda väikest tuule kantud lumevaalu ümber maapinnal lebava kivi (midagi, mida igal talvel võid märgata), ja siis ürita kujutleda sarnast vaalu ümber 200 meetri kõrguse kaljumüraka, mis keset liustikku jääst välja ulatub (sellised kaljud kannavad nimetust nunatak, tuleneb Inuiidi sõnast nunataq). See on kui hiiglaslik velodroom.

Vast open areas, panoramic horizons and clear air make it possible to see landforms from tens or sometimes even hundreds of kilometers away. You hardly get an idea about the size of the element. Yet, when you once get there, you get a good sense of how tiny creature you, human being, are. Scale of Antarctica puts you back in the right context.
Try to imagine small snow drift around the rock on the surface (something you could notice every winter), but then try to imagine similar drift around the 200 meters high rock, what stands out in the middle of the ice (these rock are called nunatak, comes from Inuit word nunataq). This is like a huge velodrome!


Sisenedes velodroomile, Antarktika 2011 / Entering in the velodrome, Antarctica 2011

Palju õnne! – Lõunapoolus 100 / Happy birthday! – South Pole 100

“Keskpäevane vaatlus 13. detsembril andis 89° 37´ lõunalaiust. Arvutuste järgi 89° 38,5´ ll. Me peatusime pärastlõunal, peale kaheksa miili läbimist, ja vastavalt arvestustele püstitasime laagri lõunalaiusel 89° 45´.

Ilm hommikupoolikul oli olnud nii hea nagu ta seda varasemaltki oli; pärastlõunal tuli kagust mõningast kuiva hooglund. Sel ööl oli telgis nagu mõne suure festivali eelõhtul. Võis tunda, kuidas suursündmus oli lähedal. Meie lipp oli jälle välja võetud ja tõmmatud neile samale kahele suusakepile, nagu varasemaltki. Seejärel rulliti ta kokku ja pandi kõrvale, et oleks valmis väljavõtmiseks, kui aeg selleks käes. Ma olin öö jooksul korduvalt üleval ja tundsin sama tunnet, mida mäletasin end tundvat väikese poisina jõuluõhtu eelõhtul – suur ootus selle ees, mis varsti pidi juhtuma. Muus osas,  arvan, et magasime sama hästi nagu mistahes eelneval ööl.

14. detsembri hommikul oli ilm üks parimaid, nagu oleks see just olnud tellitud poolusele saabumise jaoks. Ma pole küll täiesti kindel, kuid usun, et me lõpetasime oma hommikusöögi tunduvalt kiiremini kui tavaliselt ja lahkusime telgist varem, samas pean ma tunnistama, et me tegime seda alati mõistliku kiirusega. We läksime oma tavapärases järjestuses – eeskäija, Hanssen, Wisting, Bjaaland, ja teise vahetuse eeskäija. Lõunaks olime vastavalt oletustele (pime navigatsioon) jõudnud 89° 53´, ja seadsime end valmis läbimaks ülejäänut ühe etapiga. Kell 10 hommikul oli kagust kerge briis esile kerkinud ja tõi pilved taevasse, nii et me ei saanud keskpäevast mõõtmist teostada; kuid pilved ei olnud tihedad ja aeg ajalt saime läbi nende päikest näha. Edasiliikumine tol päeval oli üsna erinev sellest, mis ta oli olnud varem; mõnikord libises suusk hästi edasi, aga teinekord oli minek üsna kehv. Mehaaniliselt oli meie edasiliikumine tol päeval sarnane varasemale; palju ei räägitud, kuid see eest kasutati silmi rohkem. Nägemaks mõned tollid kaugemale, kasvas Hansseni kael kaks korda sama pikaks kui see oli olnud enne seda ettevõtmist. Enne kui me startisime, olin ma palunud tal püüda maksimaalselt uurida eespool olevat, ja seda ta tegigi kõigest hingest. Aga, kui väga ta ka ei püüdnud, ei suutnud ta eristada midagi peale meie ees laiuva lõputu tasase välja. Koerad olid minetanud oma haistmismeele ja näisid olevat kaotanud huvi maakera telje ümber asetsevate alade suhtes.

Kell kolm pärastlõunal kõlas juhtidelt ühine “seis!”. Nad olid hoolikalt uurinud oma kelgu distantsi lugejaid ja nad kõik näitasid distantsi täitumist – meie arvestuste järgi poolust. Eesmärk oli saavutatud, rännak lõppenud. Ma ei saa öelda – kuigi tean, et see kõlaks palju efektsemalt – et minu elu sihtmärk oli saavutatud. See oleks liigagi häbitult romantiline. Pidin olema pigem aus ja tunnistama otse, et pole kunagi tundnud ühtki meest, kes oma püüdluste eesmärgist oleks olnud asetatud nii diametraalselt erinevasse kohta, kui mina tol hetkel olin. Põhjapooluse alad – no jah, Põhjapoolus ise – oli võlunud mind lapsepõlvest saati, ja siin ma nüüd olin, Lõunapoolusel. Kas võib midagi veel rohkem peapealepööratut ette kujutada?

Meie arvestused näitasid nüüd, et oleme poolusel. Muidugi mõista sai igaüks meist aru, et me ei seisnud absoluutses punktis; meie käsutuses olnud aja ja instrumentidega olnuks võimatu tuvastada seda kindlat punkti. Siiski olime me nii lähedal, et need mõned miilid, mis meid arvatavasti sellest lahutasid, ei omanud vähimatki tähtsust. Meie kavatsus oli teha 12,5 miili (20 kilomeetrise) raadiusega ring ümber laagripaiga ja rahulduda sellega. Pärast seda, kui olime peatunud, kogunesime ja õnnitlesime üksteist. Saavutatu põhjal olid meil head põhjused vastastikusteks austusavaldusteks, ja ma arvan, et see tunne avaldus neis kindlates ja jõulistes käepigistustes, mida vahetati. Pärast seda jätkasime suurima ja kõige pidulikuma sündmusega – meie lipu heiskamisega. Uhkus ja heldimus säras viielt silmapaarilt, mis ainiti lipu poole vaatasid, kui see järsu raksatusega lahti rullus ja pooluse kohal lehvima lõi.”

Roald Amundsen

“Lõunapoolus”

“The noon observation on the 13th gave 89° 37´ S. Reckoning 89° 38,5´ S. We halted in the afternoon, after going eight geographical miles, and camped in 89° 45´, according to reckoning.

The weather during the forenoon had been just as fine as before; in the afternoon we had some snowshowers from the south-east. It was like the eve of some great festival that night in the tent. One could feel that a great event was at hand. Our flag was taken out again and lashed to the same two ski-sticks as before. Then it was rolled up and laid aside, to be ready when the time came. I was awake several times during the night, and had the same feeling that I can remember as a little boy on the night before Christmas Eve – an intense expectation of what was going to happen. Otherwise I think we slept just as well that night as any other.

On the morning of December 14 the weather was of the finest, just as if it had been made for arriving at the Pole. I am not quite sure, but I believe we despatched our breakfast rather more quickly than usual and were out of the tent sooner, though I must admit that we always accomplished this with all reasonable haste. We went in the usual order – the forerunner, Hanssen, Wisting, Bjaaland, and the reserve forerunner. By noon we had reached 89° 53´ by dead reckoning, and made ready to take the rest in one stage. At 10 a.m. a light breeze had sprung up from the south-east, and it had clouded over, so that we got no noon altitude; but the clouds were not thick, and from time to time we had a glimpse of the sun through them. The going on that day was rather different from what it had been; sometimes the ski went over it well, but at others it was pretty bad. We advanced that day in the same mechanical way as before; not much was said, but eyes were used all the more. Hanssen’s neck grew twice as long as before in his endeavour to see a few inches farther. I had asked him before we started to spy out ahead for all he was worth, and he did so with a vengeance. But, however keenly he stared, he could not descry anything but the endless flat plain ahead of us. The dogs had dropped their scenting, and appeared to have lost their interest in the regions about the earth’s axis.

At three in the afternoon a simultaneous “Halt!” rang out from the drivers. They had carefully examined their sledge-meters, and they all showed the full distance – our Pole by reckoning. The goal was reached, the journey ended. I cannot say – though I know it would sound much more effective – that the object of my life was attained. That would be romancing rather too barefacedly. I had better be honest and admit straight out that I have never known any man to be placed in such a diametrically opposite position to the goal of his desires as I was at the moment. The regions around the North Pole – well, yes, the North Pole itself – had attracted me from childhood, and here I was at the South Pole. Can anything more topsyturvy be imagined?

We reckoned now that we were at the Pole. Of course, every one of us knew that we were not standing on the absolute spot; it would be an impossibility with the time and the instruments at our disposal to ascertain that exact spot. But we were so near it that the few miles which possibly separated us from it could not be of the slightest importance. It was our intention to make a circle round this camp, with a radius of twelve and half miles (20 kilometers), and to be satisfied with that. After we had halted we collected and congratulated each other. We had good grounds for mutual respect in what had been achieved, and I think that was just the feeling that was expressed in the firm and powerful grasps of the fist that were exchanged. After this we proceeded to the greatest and most solemn act of the whole journey – the planting of our flag. Pride and affection shone in the five pairs of eyes that gazed upon the flag, as it unfurled itslef with a sharp crack, and waved over the Pole.”

Roald Amundsen

“The South Pole”

Tervitan teid kõiki, kes te “seiklusvaimu” oma südames kannate!

For those who keep “spirit of the adventure” in their hearts, I salute you!

Riiser-Larsen’i šelfiliustik Kuninganna Maudi maal Antarktikas, detsember 2010 / Riiser-Larsen Ice Shelf on Queen Maud Land in Antarctica, December 2010

Üksindus / Solitude

Teravmägede põhjapõder (Rangifer tarandus platyrhynchus) elab rasket elu. Neile antud suvine aeg rasvakihi kasvatamiseks on suhteliselt lühike võrreldes pika talvise perioodiga, mis varutu najal üle tuleb elada. Nad peavad näitama üles suuremat sitkust kui nende vennad lõunapoolsematel aladel. Paksu lumekihti, kuid veelgi hullem – jäätunud maapinda, on väga raske ja energiakulukas läbistada. See vaev saab tasutud nigela taimestikuga. Karmidel talvedel ei pea paljud neist järgmise kevadeni vastu. Igatahes annavad põhjapõdrad parima, et leida mingit söögipoolist ka talvel. Seetõttu võib neid sageli kohata kõrgemal mägedes – järskudel nõlvadel, mäeharjadel, platoodel või isegi tipus – neil tuule poolt puhutud aladel, kus vähem lund. Siinse põhjapõdra kaalu erinevus kevade ja sügise vahel võib olla isegi kuni 30 kilogrammi! Lühikesed jalad ja paks talvine karvkate hoiavad soojakadu minimaalsena, vähendades seeläbi ka energiatarvet.

Svalbard reindeer (Rangifer tarandus platyrhynchus) has a hard life. The summer, when they could thicken fat layer underneath of their skin, is relatively short. Same time the winter season, what needs to be survived - so long. They need to be tougher than their brothers further south. Thick snow layer, but what even worse - heavy icing on the ground, is hard to penetrate and takes lot of energy. High price is paid off with a poor vegetation. In extreme winters many of them won’t make it to the next spring. Anyway, they give their best to find something also in winter and therefore one can often meet them higher up in mountains - on steep slopes, ridges, plateaus or even peaks – on these windblown areas where there is less snow. Difference in their weight between spring and autumn can be as large as 30 kilograms! Short legs and thick winter coat keep heat loss minimal and reduces their energy demands.

Teravmägede põhjapõder, Spitsbergen 2010 / Svalbard reindeer, Spitsbergen 2010

“Hävitaja” ja tema vari / The “fighter” and its shadow

Jää-tormilind (Fulmarus glacialis) on võrratu lind. See, kuidas nad sirgete väljasirutatud tiibadega veepinna kohal liuglevad, on omaette vaatepilt. Parim seda jälgida on kas järsu kaldakalju peal või liikuva laeva tekil. Sa võid peaaegu et märgata nende tiibu vett puudutamas, kuid ometi kontrollivad nad täiuslikult seda imeväikest vahemaad, mis neid veel veepinnast lahutab. Nad ei vaja selleks isegi mitte siledat veepinda! Olen näinud neid samahästi seda harrastavat lainetes – või õigupoolest tuleks öelda laineharjade vahel, olles võimelised tegema kiireid suunamuutusi. Nad on tuulte ja tõusvate õhuvoolude kontrollimise tõelised meistrid. Seepärast nad mulle näivadki, kui pisikesed hävituslennukid ja ma üldse ei imestaks kui nonde sõjalennukite insenerid on võtnud aega veidi vaadelda neid linde lennul. Vähemasti ma soovitaks neil seda teha. Mis aga teeb need jässakad pääsud iseäranis naljakaks, on see püsiv veepiisk nende kämbulise noka otsal :)

Northern fulmar (Fulmarus glacialis) is a wonderful bird. The way how they glide over the sea just above the surface with straight wings out, is worth scene to watch. Best to watch it, would be on top of the coastal cliff or on the deck of  the moving ship. You could almost see their wings touching the water...yet, they control perfectly this small gap, what left between them and the water. And they don’t even need a flat surface for that, as I have seen them doing it very well in waves – or perhaps it’s right to say between the waves, being able to make fast directional changes. They are masters of controlling the wind and rising air. These birds really look to me as little fighters and I wouldn’t be surprised at all, if the engineers who design those military aircrafts, would have taken time to watch these birds on the fly. At least I would recommend them to do it. What really makes these stocky petrels funny, is this persistent water drop on the tip of their chunky bill :)

Jää-tormilind vee kohal, Teravmäed 2010 / Northern fulmar over the water surface, Svalbard 2010

Minu uus armastus / My new love

Kui ma juhtun olema väljaspool mobiilside levi, väljaspool interneti ühendust – ja ma pole parajasti kusagil Arktikas, siis...ilmselt leiate mind sealt...

Südamest tänud sulle Helene!

If  I might be out of the cellphone range, out of the internet connection - and I am not somewhere in the Arctic, then...you will find me there...

Thank you so much, Helene!

Kusagil Eestimaa kaunis kohas / Somewhere in the scenic place of Estonia

Veepinnal jooksja / The surface runner

Lunni ehk põhjalunni (Fratercula arctica) jaoks ei ole veest õhku tõusmine nõnda kiire ja sujuv kui mõne teise veelinnu puhul. Kuid see-eest püüab ta pilku oma värvikireva ja tugeva nokaga.

Lunn on keskmise suurusega alklane (pikkus 30cm ja kaal 300-600g). Vähem kui 1% kogu populatsioonist pesitseb Kõrg-Arktilises regioonis. Populatsioonisisene suuruse erinevus järgib lõuna-põhja suunalist gradienti terve levikuala ulatuses. Teravmägedel pesitsevad lunnid on suurimad. Enamik neist pesitseb Karusaarel, kuid mõned on leidnud kodupaiga ka Spitsbergeni saare lääne- ja põhjarannikul. Kokku on Teravmägedel teada umbes 50 kolooniat. Siinsed kolooniad on arvult ja pesitsus tiheduselt väiksemad kui need, mis lõunapool asuvad. Subarktilises regioonis pesitsevad lunnid arvukalt väikestes koobastes järsakute ülaserval. Sobiva pinnase puudumine ja igikelts ei võimalda analoogset pesitsusviisi harrastada Teravmägedel. Nii tuleb neil sarnaselt teiste alkidega leppida järsakute kaljunukkidega. Lunnid munevad vaid ühe muna ja mõlemad vanemad võtavad vahetustega osa selle haudumisest, mis kestab 40-50 päeva. Täiskasvanuks saanuna on lunnil head väljavaated jõuda 30 eluaastani või veelgi enam.

For the Atlantic puffin (Fratercula arctica) taking off from water is not so smooth. Yet, this bird certainly catch the eye due to its strong colorful beak.

The Atlantic puffin is a medium-sized alcid (length 30cm and weight 300-600g). Less than 1% of the population breeds in the high-arctic marine zone. There is a size difference that follows a gradient from south to north across their distribution. Puffins on Spitsbergen are the largest ones. Most birds breeds in Bjørnøya, but some are at home on the West and North Coast of Spitsbergen. A total of 50 colonies are known in Svalbard. Colonies are smaller and less dense than those further south. In the sub-Arctic, Puffins breed in large numbers in small caves on the top edge of steep cliffs. Lack of suitable soil and permafrost make this mostly impossible in Svalbard, so they have to breed on ledges of steep cliffs, as other auks. They only lay one egg, and both parents take shifts incubating for 40-50 days. Once fully grown, Puffin has a good chance to reach an age of 30 years or even more. 

Lunn hoovõtul, Teravmäed 2009 / Atlantic puffin taking off, Spitsbergen 2009